Kosmosepsühholoog Andres Käosaar: lahkuksin Maalt kas või homme
Ainsa eestlasena Ameerikas kosmosepsühholoogi haridust omandav Andres Käosaar unistab teha midagi maailma tasemel suurt. Praegu uurib ta kosmosepsühholoogina meeskonnatööd ekstreemsetes tingimustes. Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." rääkis ta koos ema Irene Käosaarega oma pere ja kujunemise loo.
"Tema on olnud selline keeruline laps, kelle pärast ma ikka vahepeal hoidsin kahe käega peast kinni ja mõtlesin, mis tast saab," alustas Irene ja jätkas: "õppis aasta aega arstiks, püüdis astuda lavakunstikateedrisse, siis pani seljakott seljas ajama ja elas kuskil hipilaagris. Ükskord helistas ja ütles, et emps, ma olen lõpuks leidnud oma väljakutse – istus Hispaanias oliivipuu all ja teatas, et tahab oliivikorjajaks jääda."
"Mulle väga meeldis oliive korjata. See oli üks muretu rändamine üksinda, tundsin end vabalt ja koduselt, aga see oli ikka pooleldi naljaga öeldud, et tahaks oliivikorjajaks, tegelikult olen ma alati oma eluga tahtnud midagi suurt teha ja ühiskonnale tagasi anda. Ma ei näinud et minu reisimine annaks midagi ühiskonnale tagasi," selgitas Andres, kes otsustas siiski oliivipuu otsast alla tulla ja ülikooli psühholoogiat õppima minna.
Andres tunnistas, et natuke on tal perekonnas nn musta lamba tunne olnud, seetõttu, et tal eneseotsingutega aega läks: "Ka tädipojad ja -tütar on akadeemiliselt väga võimekad ja siis mina läksin pärast gümnaasiumi rändama ega lõpetanud esimest ülikooli valikut. Samas on lõpptulemus okei ja tunnen, et olen oma koha ära teeninud."
Ema Irene on õnnelik, et poeg on lõpuks leidnud selle, mis teda tõsiselt köidab ja silmad särama paneb.
Valmis Maalt lahkuma
Kuna Eestis ei ole võimalik sellist nišiala, nagu Andres ise nimetab, õppida, teeb ta seda Ameerikas. "Eriala mõttes tähendab see paraku Eestist eemale jäämist, Eestisse tagasitulek oleks samm tagasi ja lõikaks läbi need võimalused, mis ma olen suutnud luua."
Ometi panustab Andres ka praegu Eestisse ehk "annab midagi ühiskonnale tagasi", nagu ta on alati soovinud. Nimelt annab ta tunde Kiviõli 1. keskkoolis. "Tahan anda tagasi oma teadmisi, mis ma väljastpoolt saan. Olen praegu ainus inimene, kes selle nišiga tegeleb ja mis ma seal siis nokitsen üksi ega jaga kellegagi oma kogemusi ja teadmust. Proovin ikka tagasi anda."
Ameerikas uurib Andres oma doktoritöö raames markereid, mis viitavad meeskonnatöö probleemidele ekstreemsetes tingimustes. Ja pakub lahendusi, kuidas neid probleeme ennetada ja jooksvalt jälgida. Ta vaatleb kosmosemeeskondi, aga ka analoogmeeskondi Maal, näiteks Antarktikas või teistes spetsiaalsetes jaamades: "Kus inimesi nagu hamstreid testitakse, luuakse stressoreid ja katsumusi, mida nad võiksid üle elada kosmosejaamades tulevikus, aga ka juba praegu."
Saatejuht Sten Teppani küsimusele, kas Andres oleks ühel hetkel valmis ka ise kosmosesse minema, vastas viimane, et kindlasti: "Kui see oleks minu teha, siis võiks see sisaldada ka planeedilt Maa lahkumist kas või homme. Aga see on suurema kosmosesektori teema – kas saame valmis raketid, mis suudavad viia inimesi Marsini või NASA ja tema Kuu plaanid."
Tartu vaimsuse ekstaas
Andres nimetas oma kasvamise ja kujunemise loo juures olulisemateks inimesteks ema Irenet ja venda Jürit. "Ema kasvatas meid peamiselt, nägin, kui raske tal oli n-ö laveerida kahe väikese poisi kasvatamise ja oma karjääri tegemise vahel. Aga ta sai sellega ideaalselt hakkama, vaadates, kus me vennaga hetkel oleme," tõdes Andres ja lisas, et ema kasvatusstiil on andnud talle julguse mõelda "kastist välja", olla iseseisev ja käia oma teed.
Andres oli 7-aastane, kui vanemad lahutasid. Isaga säilis kontakt, ta püüdis end jagada mitme pere vahel, kuid fookus jäi rohkem uuele perele. "Tundus, et enne kui lahutus tuli, prooviti peret koos hoida. Varased lapsepõlvemälestused on mul ikka neljase perega," rääkis Andres.
Irene sõnul oli kõige keerulisem aeg, kui mõlemad poisid kodust lahkusid – vanem poeg Tartu Ülikooli, noorem ootamatult pärast põhikooli ka Tartusse. "Teadsin, et vähemasti jääb üks laps veel kolmeks aastaks koju ja siis järsku teatas Andres, et tema läheb Treffnerisse. Ja siis nad elasid seal kahekesi."
"Kaks aktiivset elujanus noormeest ühes toas – ideaalne kokteil tülidele ja muudele asjadele. Samas õpetasime me üksteisele väga palju," jätkas Andres ja jagas, et teda tõmbas Tallinnast lahkuma Tartu vaimsus ja inimesed, kes seda kandsid.
"Need inimesed mõtlevad teistmoodi – avatult, lahtiselt. Tundsin, et see on minu koht," meenutas ta ja kirjeldas, kuidas juba enne gümnaasiumi mõttekaaslastega ööde viisi Pirogovi pargis istus ja huvitavaid diskussioone pidas. Tartu vaimsuse ekstaas kestis, kuid gümnaasiumi alustades koolikohustused sinna eriti mahtuda ei tahtnud. Sel põhjusel võeti koolist suuremaid probleeme ennetades ema Irenega ühendust.
"Ma võtsin väga harva poistega ette põhjapanevaid vestlusi. Selleks pidi olema väga mõjuv põhjus," meenutas Irene, et nimetatud juhtum oli üks neist vähestest. Aga vestlus mõjus.
"Austan oma ema väga, austasin ka tollal ja kuulasin ema sõna. Tema jutt pani järele mõtlema ja otsustasin end kokku võtta," lausus Andres.
Ta hindab, et teda ei ole survestatud ega liialt suunatud. Järgmine hetk, kus ema süda muretsema pidi, kuid survestamine siiski ära jäi, oli juba pärast gümnaasiumi, kui Andres arstiks õppis ning sellest loobus.
"Vanemad, kelle lapsed õpivad arstiks, kujutavad ikka ette, et tulevikus lehvib härra kirurg, austatud tegelane, valge kitliga mööda haiglat. Ja siis saabub enne esimese kursuse lõppu see tulevane austatud kirurg ja ütleb, et tuleb ära. Ma ei öelnud mitte midagi," meenutas Irene.
"Sa olid ikka tugevalt pettunud, seda oli näha," jätkas Andres.
Kuid Irene mõistis, et poeg on otsuse teinud ja seda tuleb aktsepteerida. "Tajusin, et ta ei tee asju, mis teda ei huvita."
Andres tunnistas, et eksles, otsis ja rapsis ringi ega kujutanud ette, mida teha. Emale on ta väga tänulik, et teda ei survestatud. "Ema on väga hea inimene, mõnes mõttes ennastsalgavalt hea. Olen seda imetlenud ja endaga kaasa võtnud, proovinud matkida. See hoolimine ja empaatia, et kui kellelgi on midagi vaja, siis surud enda vajadused kohati alla, et teisi aidata."
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel, intervjueeris Sten Teppan