Peep Vain USA-aastatest: sain oskused, kogemused ja ebainimliku hulga enesekindlust
Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." meenutas koolitaja Peep Vain katsumusi täis aastaid USA-s ukselt uksele raamatuid müües ja ülikoolis käies ning nentis, et sai sealt suundumuse ja visiooni edasiseks eluks ning ma-suudan-teha-suhtumise.
Pärast Vene sõjaväge tekkis Vainul paleus mitte õppida Eestis. "See oli tollal nagu Marsi lend täna – nii kosmiline," tõdes mees, kes leidis unistuse rakendamiseks siiski võimaluse EBS-i (Estonian Business School) kaudu, kus oli õppimine tasuta klausliga, et tuled kooli hiljem õppejõuks, ning läbi mille tekkis ka USA-sse töölemineku pakkumine, osatine rahaline tugi ja laenuvõimalus.
"Sain raamatumüügi väljundi, teadmata, mis see on. Kaugem eesmärk oli ülikool, kuhu ka hiljem sain," ütles Vain, kes müüs neli suve raamatuid ning sai hindamatu kogemuse.
Kohe algusest peale hakkas Ameerikas stressi tekitama Peebu nimi. "Koputage kümnele tuhandele uksele ja püüdke sealt sisse saada, öeldes, et teie nimi on Peep Vain," muigas mees.
Just oma nimega seotud kannatuste tõttu valis Peep enda lastele nimed, millega oleks igas maailma keelekeskkonnas võimalik hakkama saada ega pea midagi seletama ja keelt väänama. "Mõtlesin, et kingiks oma lastele (nimede näol) ilu ja jõu ja lihtsuse." (Peebu laste nimed on Maria Helena ja Karl Robert - toim.).
Nimest keerulisemaks sai USA-s aga tõsiasi, et raamatumüük mingil hetkel enam ei edenenud: "Olin saavutanud häid tulemusi ja ühel hetkel kukkusin nulli. Katsu sa seal nulli peal pikalt püsida ja edasi töötada, nähes, et teed ja teed ja teed, aga mitte midagi ei juhtu, keegi ei osta."
Olukorra päästis sõber Tom, kes oli toona müügijuht ja inimene, kes Peebu sellisele müügitööle üldse kutsus. "Mina nutan ja nutan ja Tom lohutab ja lohutab ja siis ütleb, et tead, hea uudis on see, et sinu kolleegidel läheb väga hästi, kamba peale on teil meeskondlikult väga hea tulemus. Ma läksin nii närvi sellest, ma niimoodi vihastasin, et selle vihahooga suutsin edasi töötada," kirjeldas Vain oma reaktsiooni, mis omakorda asja positiivses suunas muutis.
"Sain palju praktilisi oskusi, kogemusi ja mingi ebainimliku hulga enesekindlust tänu sellele, et ma närisin seal paksust ja vedelast läbi nii töö kui ka ülikooli mõttes. Sain eluks professionaalse suundumuse, visiooni koolitajaks saamiseks ning ma-suudan-teha-suhtumise, mida peaks uuesti rohkem propageerima hakkama, sest saamatus või nõrkus on tõusmas rohkem au sisse – sellele oleks vaja jõulist vastuhäält."
Müügitöö nõksud aitasid südant võita
Naerdes jutustas Vain elutähtsast seigast, mil ta Ameerikas õpitud müügitöö nõkse ka naisterahva südame võitmiseks kasutas. Nimelt täpselt kolmkümmend aastat tagasi sattus Jane, Peebu tulevane abikaasa (praegu eksabikaasa - toim.) ja laste ema, Peebu autosse, kus noorte vahel side tekkis, kuid tütarlaps ei näinud siiski esiti võimalust õhtut koos veeta ja just seetõttu läksid käiku nimetatud müügitehnikad.
"See oli iseenesest väga hea müügitehnika, aga kui sa seda ausalt ei tee, siis on see alatu. See käis umbes niimoodi, et sa ütled teisele poolele, et ma teen sulle ettepaneku, millest sul on sada protsenti õigus keelduda, aga mul oleks hea meel, kui sa ütleksid "jah", aga kui sa ütled "ei", siis ma su peale pikka viha ei pea. Ja seda me õpetasime oma müügikoolitustel pärast veel pikki aastaid – selle nimi on ostuõhkkonna loomine."
Peebul õnnestuski Jane kaasa meelitada ning edasine on juba ajalugu, nagu ta ise ütles.
Tänasel päeval kõlab Peep Vainu juttudes ja tegevustes läbivalt sõna "muutus". Saatejuht Sten Teppani küsimusele, mida Peep muuta soovib, tõi viimane välja kaks olulist aspekti: "Esmalt sinu eluteele visatud, tihti mittesoodsate muutustega toimetulek, kohanemine, paindlikkus, visadus ja võimekus takistustest üle ronida, aga ka oskus leppida sellega, mida sa muuta ei saa. Teisalt on mind alati huvitanud, kus on minu või antud olukorra võimete lagi, mida ma saan endas, oma tegemistes, mõtlemises, ümbritsevas, ka suhetes ja töös muuta paremaks."
Vainu sõnul meeldib talle alati võtta viimast ja mitte hoida tagasi panustamiseks ja pühendumiseks vajalike pingutustega.
Turvaline lapsepõlv, teismeea deemonid ja vanemate lahutus
Isaga saatesse kaasa tulnud Maria Helena Vain tõdes, et tal on olnud väga turvaline perekond ja lapsepõlv.
"Ma arvan, et see on üsna haruldane, mida ma nooremana palju ei teadvustanud – milline kingitus on kasvada üles võrdlemisi terves perekonnas, kus sul on maja, aed, ema, isa, vend ja koer."
Maria meenutas, et tema lapsepõlv oli täis mängimist ja lõbu ning tal on olnud isegi kahju, et teda ei sunnitud mitte kunagi palju tööd tegema: "Nüüd hiljem olen ma pidanud ise väga palju vaeva nägema, et ennast sundida."
Teismeiga tõi küll kaasa sisemised võitlused iseendaga ja tavapärasest kurvameelsusest sügavama depressiivsuse – deemonid, nagu naine ise nimetas –, kuid senise elu madalaim punkt sai seljatatud. "Olen päris pikka aega teinud enesega tööd ja on kindlasti läinud paremaks ja läheb veel paremaks."
Maria nentis, et temas on kaks poolt, mis oponeerivad: julge, rõõmus, tubli ja särav ning rusuv sisemine raskus, mida ta teiste eest peita püüab.
Vanemad lahutasid, kui Maria oli kümneaastane. Tema ei osanud enda sõnul õnneks asja väga traagiliselt võtta ning tema arvates aitas lahutus peresuhteid parandada. "Kui juba läheb asi mädaks, siis ükskõik, kas me elame koos või mitte, see mäda on nagunii. Järelikult ikkagi lahutus aitab – kui me jäämegi sinna madalasse kohta koos istuma, siis võib see olla hullem kui see, et kaks inimest annavad ruumi hingata."
Peebul oli alguses hirm, et pärast lahutust tekib lastega võõrandumine ning ta pingutas selle nimel, et seda mitte mingil juhul ei juhtuks. Lapsed koos koeraga elasid kordamööda kaks nädalat ema juures ja kaks nädalat isa juures. Mõne aasta pärast jäi Peep koduseks: "Olin stay-home-dad (kodune isa - toim.). See oli mu jaoks tol perioodil maailma kõige tähtsam asi."
Maria kirjeldas, et alguses oli tal tunne, et ema kannatab lahutuse ja sellega kaasneva tõttu rohkem: "Võib-olla hoiavad lapsed instinktiivselt ema poole, mul oli ikka jah päris tugev poolehoid. Aga mingist vanusest see läks üle, sa said aru, et igas olukorras on kaks poolt ja asjad pole nii mustvalged."
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel, intervjueeris Sten Teppan