"Mingi hetk oli seda pahandust rohkem kui oleks vaja olnud. Hakkasin just ülikooli minema, siis läks see asi n-ö lappesse," meenutas Kõrvits ja selgitas, et ta ei saanud kohe ülikooli sisse, vaid jäi pooleks aastaks ootele. "Mis ma nüüd teen? Ah, paneme niisama hullu siis," kirjeldas ta järgnenud mõttekäiku.

Henry rääkis, et 1990-ndate alguses levis hoiak, et lahe on olla gangster, ajada pea kiilaks ja laiata linna peal ringi. "Ameerika gängsta kohtus postsovjetliku krimimaailmaga ka noore Henry sees," tõdes ta.

Muusik tunnistas, et koduseinte vahel oli tal samuti veider aeg, kuna vanemad lahutasid.

"Kui mulle hommikul kell pool viis helistatakse, et teie poega tulistati Koplis ja ta viibib praegu EMO-s – see oli mu elu kõige õudsem asi. Sõitsin EMO-sse ja mul oli süda lõhkemas, mõtlesin, et annan enne otsad, kui ma sinna jõuan," rääkis Henryga saatesse tulnud ema Viiu Kõrvits kohutavast varahommikust 1990. aastatel.

"Ta lamas voodis, näpud püsti, jalad paljad," meenutas Viiu. "Ta ütles, et sai kuuli, aga arstid ei leidnud kuuli üles – see on tal veel sees, ta oli nii õnnelik selle üle. Mõtlesin, et löön ta ise sealsamas maha," rääkis Viiu oma toonasest reaktsioonist.

Ta kinnitas, et tema teadvuses oli poeg mõistlik poiss, kelle pärast polnud vaja hirmu ega muret tunda ning ebameeldiv juhtum tuli tema jaoks täiesti ootamatult.

"Ütlen nii palju, et me ise olime süüdi, täpsustada ei taha, aga seda poleks juhutnud, kui me ise poleks agiteerinud," sõnas Henry tulistamiseni viinud sündmuse kohta. "See periood oli kättemaks kõigile Kalamajas elatud aastatele. Kättemaks nii-öelda tänavale."

Henry kirjeldas tollast olustikku, mil nn tõstmine ehk raha ja asjade ära võtmine oli igapäevane. Venelaste klubi juures, kodupeatuses trammist väljudes, tuli alati olukorda skaneerida: kas peab jooksma, hiilima või saab rahulikult koju minna.
Henry oli kogenud ja hoidis taskus venelaste tarbeks peenraha, kuid ühest korrast on tal siiani kahju. "Olin pikka aega kogunud raha Metallica särgi jaoks ja olin teel plaadipoodi, kui tulid kaks meest vastu, nuga käis rinnale ja деньги есть? (Raha on? – toim.)".

Ka ema Viiu sattus kord relvatoru ette, mil hilisõhtul autot parkis. Õnneks oli Henry parasjagu aknal ja peletas päti minema.

Tollase Kalamaja-elu ilmestamiseks tõi Henry veel ühe näite, mil avastas maja ees vereloigus mehe. "Tuli sooja auru ja koer limpsis verd. Ma olin just hakanud räpisõnu kirjutama ja mõtlesin, et kurat, see on nii gängsta, et pean selle laulu sisse panema."

Narriti Leopoldi pojaks

Henry isa, näitleja ja muusiku Harry Kõrvitsa kuulsaim roll on Leopold ETV lastesaates "Kõige suurem sõber". Henry meenutas, et tema jaoks oli kõik sellega kaasnev nii loomulik, et ta ei saanud hästi arugi, miks seda ägedaks peeti või selle üle nalja heideti. "Eks seda narrimist oli ka, et isa on sul Leopold ja oled Leopoldi poeg. Vastasin umbes, et sinu isa on mingi suvaline kühvelvend ja sinu sõnad ei tee mulle mitte midagi."

Kuna ka ema Viiu oli Nukuteatri näitleja, kasvasid Henry ja noorem vend Robert näitlejate ja muusikute keskel, olid hästi kursis lavataguse eluga. Henry sõnul mõistsid lapsedki, et see erineb elust laval ja publiku ees ning tema enda hilisema elu valikuid on see periood oluliselt mõjutanud.

Veidraid asju tegid inimesed, et isa Harryle muljet avaldata. Henry meenutas, et kord kingiti isale kukk. "Me elasime Kalamaja korteris ja isa tuli öösel kukega koju ... Panime kuke vanni ja järgmisel päeval viisime ära."

Kõrvitsate dünastia pärmijook

Viiu Kõrvits rändas tagasi Henry elutee algusesse ja meenutas, kuidas ämm hakkas vastsündinut jootma pärmijoogiga. "Et see on lapsele kasulik. Käisime igakuiselt väikese Henryga mõõtmas ja kaalumas ning sain alati riielda, vot siis tõesti riieldi, et laps on ülekaaluline. Ma ei saanud midagi teha – ämm oli autoriteet. Mina olin noor ja sõnakuulelik, ämm oli juba neli last üles kasvatanud ja mõtlesin, et ju siis nii peabki," muigas Viiu.

"Neli last – Tõnis, Toomas, Tiit ja Harry – vahvad mehed ja ju siis nad kõik panid pärmijooki. Miks peaks kahtlema, eks ole! Ju siis peab tulema järgmine generatsioon pärmimehi," naeris Henry.

Et lapsed mäletaksid isa elutarkust

Nüüd on Henryl endal lapsed, tütar ja pojad. Ta jutustas, kuidas ta nendega vestlusi peab, elutõdesid jagab, räägib asjadest, mis täiskasvanutele on tavapärased, aga lastele uued. "Ma tahaksin, et nad tulevikus räägiksid "mu isa on alati nii öelnud". Mul endal ei ole sellist asja kunagi olnud ja see on see, mida ma teistmoodi teen. Aga see pole etteheide isale ega emale."

Henry tõdes, et lapsi kasvatades kasvab ta ise iga nädala ja kuuga. "Olen vist lõpuks täiskasvanuks saanud, aga mitte päris, küpsemine jätkub," leidis ta.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.