Maria Mägi-Rohtmets: mehele saamine pole keeruline, mehest lahti saamine küll
Vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets ja režissöör Eeva Mägi jagasid Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." haaravaid seiku oma perekonnaloost ning rääkisid filmi "Mo Mamma" vaatajaile kummitama jäänud isiklikest hetkedest ema ja tütre vahelistes suhetes.
Eeva oli üheaastane, kui tema vanemate teed lahku läksid. Võtmerolli ses nukras loos mängis alkohol, mis hävitas kõigepealt abielu ning siis isa elu. Kuid lapsed – Karl ja Eeva – sündisid armastusest.
"Minu suur armastus ja esimene abikaasa – ta tuli saatuslikku Pähkla külla oma õe juurde. Ta oli väga särav, ilusate suurte siniste silmadega ja hea huumorimeelega. Võttis mind tantsima, oli viisakas, teadis käitumisreegleid. Ta oli väga galantne mees," meenutas Maria kohtumist oma laste isaga kodukülas Saaremaal.
Kuid suhe muutus keeruliseks. "Alkohol tõmbab jätkuvalt kriipsu peale paljudele armastusega alanud lugudele," ohkas Maria, kes lahutas abielu ja kasvatas lapsed üles üksinda. Lahutamine ei olnud tollal kombeks – seda peeti häbiasjaks – ning ka Maria ema ei suutnud sellega kuidagi leppida.
"Ema oli lahutusele väga vastu. See polnud lihtne, aga mul ei jäänud muud üle – olen ikka öelnud, et mehele saamine pole keeruline, aga mehest lahti saamine on keeruline. Lahutasin, aga see ei tähendanud, et sai lahku mindud. Pidin vahetama elukohta ja Saaremaalt ära tulema. Ma arvan, et see on mu elu üks õigemaid otsuseid," rääkis Maria.
Eevalgi on meeles vanaema suhtumine ema lahutusse. "Kuigi ema uus mees Indrek on mulle olnud kordades rohkem isa eest, ei suutnud mamma seda aktsepteerida, teda häiris fakt, et ema on lahutatud," ütles Eeva, kelle elus pole bioloogiline isa suurt rolli mänginud.
Eeva pani osaliselt enda isa loo aastaid tagasi tehtud filmi "Süda Sõrve sääres", kus ta püüdis mõista mehi, kes on end surnuks joonud. Kui Eeva küsis emalt, miks ta sai sellise mehega lapsed, vastas ema, et armastus oli suur. Ometi on ema Eeval soovitanud lähtuda laste isa valikul hoopis muust: "Et tee lapsed ikka sellise mehega, kel on head geenid, palk ja kõrgharidus."
"Pole ilusamat võimalust, kui eostada lapsed puhtast armastust. Teadmine lapsel, et ta on soovitud – see annab inimesele kogu eluks mingi osa väärtusest juurde. Kindlustab ta terviklikkust. Aga kui sa jääd armastusest saadud lastega üksinda, siis pole see kerge. Nii et ma ütleks, et kõige parem kombo on see, kui sa saad armastusest lapse kaaslasega, kes on heade geenidega ja kes saab olla materiaalselt toeks. See on see mõte tegelikult," ütles Maria tütre mõtte täpsustuseks.
Lapsepõlvekrutskid
Eeva ja tema mõned aastad vanem vend Karl veetsid lapsepõlves palju aega omapäi ning võtsid ette rohkelt krutskeid. "Tegime peamiselt pahandust," muigas Eeva, kui jagas lugusid Ameerikast saadetud sotsiaalabipakist leitud aspiriini söömisest, kardinaga Tarzani mängimisest või söögitegemisest leekides pliidil. Tõenäolise tulekahju hoidis ära vanaema.
"Mammaga koos oli väga vaba olemine," nentis Eeva, kes armastas eriti sealseid koolivaheaegu: "see oli paradiis! Topeltvabadus, sest siis ei pidanud koolis käima. Ja mamma ei kontrollinud, mis ma tegin."
Kool Eevale ei sobinud. "Mulle ei meeldinud tunne, et seal peab alluma. kooliskäimine oli režiim, meeletu kohustus. Ja kuna käisin eliitkoolis, siis oli õppimine au sees ja pidi saama häid hindeid. Mulle aga meeldis kuulata muusikat, lugeda raamatuid, käia kinos. Mul on siiamaani õudusunenäod koolist," jutustas Eeva.
Mõningaid pahandusi jagus ka kooliaega, näiteks võttis tüdruk emalt kingiks saadud kaamera kord kooli kaasa ja filmis õpetajaid, kes suitsetasid. Noorukiaega jäi ka pommiähvarduse tegemine.
Juurast filmindusse
Maria jagas saates, kuidas ta sattus omal ajal juhuslikult Tartu Ülikooli õigusosakonna lahtiste uste päevadele ning varem näitlejaametist ja juuksuritööst unistanud neiust sai hoopis advokaat. Ka Eeva õppis ema tuules advokaadiks, kuigi juuraõpingud talle ei istunud ning tõmbas sootuks filmimaailma poole.
"Juura oli minu jaoks kuiv ja kauge. Hakkasin kohe esimesel kursusel mõtlema, et tahaks arsti või filmi minna," lausus Eeva, kelle sõnul ema esialgu tema filmiõpinguid ei soosinud, vaid lausa ärritas. Hiljem mõistis Eeva, et emal oli hirm, sest ta oli pärit vaesest perest ning kartis, et tütar jääb tulevikus rahata ega löö läbi. "See on ka põhjendatud kartus, sest filmivaldkond ongi rahaliselt raske. Ma ei pane seda emale pahaks, see oli teadmatus," nentis Eeva.
Pärast seda, kui Eeva pälvis esimese filmiauhinna, muutis ema hoiakut ning on tänaseni väga toetav.
Maria tõdes, et meediale on Eevast kõneldes tihti meeldinud vastandada juurat ja filmindust ning alati küsitakse, et mida ema ütleb, kui tütar pole enam niivõrd advokaat kui on filmitegija. Eeva sõnul on see teema üle dramatiseeritud.
"Ma tunnen suurt rõõmu, kui mu lapsed saavad teha, mida nad tahavad ja on selleläbi õnnelikud. See on kõige parem, mis üldse olla võib."
"Mo Mamma" kui psühhoteraapia
Oma hiljuti linastunud filmi "Mo Mamma" nimetab Eeva psühhoteraapiaks, kõrgemal tasemel generatsioonide mõistmiseks. Kui filmi alustades mõtles ta peamiselt vanaema lahkumisprotsessile, siis võtete ajal tekkis näitlejatel talle nii palju isiklikke küsimusi nii vanaema, ema kui ka tema enese kohta, et ta pidi astuma iseenda seest välja ja mõtestama peresuhteid kõrvalt.
"Esialgu tuli see mulle hästi ootamatult. Sain aru, et pean hakkama andma igasuguseid vastuseid ka enda käitumise kohta. Ma ei saanud hakata ennast õigustama või võtma positsiooni, et räägin ainult enda vaatevinklist. See suhete analüüsimine ja neutraalsel pinnal tegelaste vaatlemine andis aastatepikkuse psühhoteraapia tulemuse. Mõistsin, miks emad, vanaemad või tütred mingites olukordades käituvad nagu nad käituvad."
Eeva adus ka, et kõiges ei saa näha alati traumat: "Kui ma seostan teadlikult millegagi, siis see traumaratas keerleb ja keerleb ja sellest ei saa välja. Tegelikult ei saa nõuda, et keegi teine võtaks mu eksistentsi eest vastutuse. Tuleb mõista teisi inimesi ka."
Ühest lapsepõlvetraumast, mis käis läbi filmist, tuli juttu ka "Käbi ei kuku..." saates – nimelt vitsa saamisest. Eeva ei mäleta füüsilist valu, kuid tal on meeles alandus ja viha, mida ta pahanduse järel vitsa saades tundis, ning soov emale kätte maksta läbi enesetapu: "Mõtlesin, et hüppan rõdult alla, et tal oleks samasugune valu nagu mul."
Ema ja tütar on intsidendi omavahel selgeks rääkinud ning Eeva on tõdenud, et enesehaletsus lapsepõlve asjade üle võib tekitada põhjendamatu kinni hoidmise minevikust ja trauma genereerimise.
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel, Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Käbi ei kuku...", intervjueeris Sten Teppan