"Mind ajas nii närvi, et alati öeldi, et mina pean minema," viitas Malmsten esinemistele, kuhu teda kooliajal alatihti saata taheti. "Mulle kohe üldse ei sobinud see. Ikka arvati, et ma tahan esineda. Hoidsin sellest eemale nii palju kui võimalik," lisas ta.

Franzi ema, näitleja Harriet Toompere tõdes, et esineja soont või soovi ei olnud poisil tõesti üldse. "See tuli mulle üllatusena, et ta sama raja valis," sõnas ta.

Franz meenutas, kui astus VHK teatriklassi, tekkis tal vajadus tõestada, et ta sai sinna iseenda, mitte perekonnanime pärast. "Mõtlesin, et ju see olen ikka mina. Ma nägin väga palju vaeva, proovisin palju endasse võtta, mida õpetati, ja ise juurde õppida," ütles ta.

Hiljem tuli Franzil valida, kas ta läheb õppima lavakasse või BFM-i. Ta valis viimase. "On ikka hetki, kus ma kahetsen ka. Samas... Kui ma oleks läinud lavakasse, poleks ma ilmselt saanud tulevikus filme tegema hakata," tõdes ta.

Postikana ja Hunt Kriimsilma tütar

Nii nagu Franzil, oli ka ema Harrieti tulevik tihti teiste inimeste poolt paika pandud. "Mu käest küsiti hästi palju, et sina ju ka kindlasti tahad näitlejaks saada. See oli nii tüütu ja ebamugav, mulle üldse ei meeldinud see tähelepanu. Ja need näitlejad olid imelikud ka, veiderdasid ja tegid mingeid hääli ja nalju, millele ma ei osanud vastata ja ma mõtlesin, et mitte iialgi, mitte kunagi ma ei hakka näitlejaks," arvas ta.

Harriet Toompere meenutas, et teda narriti koolis Postikana ja Hunt Kriimsilma tütreks, teda kiusati, jälgiti ja kommenteeriti ning ta tundis sageli, et oleks tahtnud olla inimene, kelle vanemaid keegi ei tea (tema vanemad on näitlejad Hendrik ja Maie Toompere - toim.).

Ometi jõudis ka Harriet teatrisse, kuigi tal oli idee omandada kõiksugu ameteid, kelleks sai kiiresti õppida - näiteks kokk, juuksur ja fotograaf - et hiljem otsustada, mida teha. Oli ka plaan minna juurasse, aga elu viis ta siiski lavaka ukse taha, kus ta enne avalduse esitamist istus tunde ja kahtles. "Lõpuks viimasel hetkel kiiruga kirjutasin ja tagantjärele mõeldes oligi see elu otsus," lausus ta.

Teater viis Harrieti kokku tulevase abikaasa, näitleja Mait Malmsteniga. Ta jutustas, et suhte eellainetused said alguse juba ühel lavaka peol ning Olümpia hotelli jäätisekohvikus, kuid päris nende lugu algas Draamateatri etenduse "Armastuse leiutajad" esietenduse peol. Järgmisel aastal sündis Franz ja aastaid hiljem teine poeg Hugo.

"Tahtsin väga olla pereinimene, mu lapsepõlvekodu oli rock 'n' roll'i pesa. Minu ideaalid olid "Bullerby lapsed" ja "Vanaema õunapuu otsas" raamatud," rääkis Harriet. "Kujutasin ette oma pesa loomist - ma väga ootasin Franzi sündimist ja olin õnnelik. Aga siis tundsin tohutut aukartust. Ma ei suutnud nädal aega öelda "sina" vaid teietasin teda. Isegi mõtlesin, et kas ma võõrastan teda ..." seletas Harriet segaseid tundeid noore emana.

Lapse lemmikjook: absint

Kuna Franz sündis läbi ja lõhki teatriperekonda, kus nii vanemad kui ka vanavanemad olid näitlejad, veetis ta lapsepõlve lavade ja etenduste keskel. Ta rääkis, et kartis Tõnu Oja, sest tema nägu tundus hirmutav, aga ka Tõnu Kaljustet, kuna keskendunud dirigent vehkis lapse meelest väga vihaselt kätega. Franz mäletab hästi Tiit Sukka, kes tegi trikke, kuid naeru stuudios kutsub välja vahva lugu "absindi" joomisest.

Nimelt mängiti Viinistus suvelavastust "Põrgu wärk", mis kõneles kunstnik Eduard Wiiralti elust. Etenduses oli muidugi viide Wiiralti ühele tuntumale teosele "Absindijoojad".

"Mina käisin muudkui lava taga küsimas, et ma tahaks seda absinti - tegelikult oli see ju sinine ja roheline morss. See oli nii magus ja ükski morss maailmas ei olnud nii värviline. Kui minult lasteaias küsiti, mis on su lemmikjook, vastasin ma, et absint," naeris Franz ning lisas, et tal on etendusest hästi meeles ka Jan Uuspõld, kes Wiiraltit mängis.

"Lasteaias küsiti, kellega sa suvel koos olid ja Franz vastas: Wiiraltiga," muigas ema Harriet ja rääkis, et Franz nõudis omale Wiiralti soengut.

Saatejuht Sten Teppani küsimusele, kuidas Franz hakkas mõistma, kes tema vanemad on ja millega nad tegelevad, vastas näitleja, et ta hakkas millalgi hoopis mõistma, et kõikide teiste laste vanemad ei olegi näitlejad. "Mul tekkis küsimus, et mis see teine variant üldse olla saab. Kui meil kodus seletatakse mingit lugu intonatsioonidega, kätemänguga, rõhuasetustega, siis imestasin, et kuidas küll mujal siis käib. Ja ma ei suutnudki seda välja mõelda," tunnistas ta.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10 Saatejuht on Sten Teppan.