15 aastat isa hooldanud Anneli Rahkema: tahtsin ja ei tahtnud, et see lõpeks
Rakvere Teatri näitleja, äsja teatrikolleegide tunnustuse pälvinud Anneli Rahkema meenutas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." teismeea eneseotsinguid, kooliteatri rolli õige tee leidmisel ning sclerosis multiplexi diagnoosi saanud isa, keda ta hooldas 15 aastat.
Anneli Rahkema vaatas oma lapsepõlvele tagasi kui turvalisele ja rahulikule ajale, olenemata sellest, et tema vanemad lahutasid, kui ta oli seitsmeaastane.
"See lahutus oli kuidagi väga lapsesõbralik. Käisin hästi palju isal külas, ta ei kadunud minu jaoks ära," lausus Anneli ja tõdes, et oli isa laps.
Anneliga saatesse kaasa tulnud ema Liina Rahkema sõnul oli neil Anneli isaga kõik omavahel selgeks räägitud ning pärast lahkuminekut jäädi sõpradeks: "Ma polnud kunagi selle vastu, et ta isaga suhtleb. Leidsin, et isa peab lapse elus olema. Ma ei takistanud nende kokkusaamisi või ühiseid ettevõtmisi. Ja kui Annelil oli sünnipäev, oli isa alati meile oodatud."
Liina ei tekitanud probleemi sellestki, et algkoolilaps kaugsõiduautojuhist isaga nädalateks või isegi kuuks-kaheks Eestist ära läks. Tol ajal ei olnud telefone ja ega reisid olnud alati turvalised, kuid Anneli sõnul suutis isa säilitada igas olukorras rahuliku oleku ning leidis lahendused, mistõttu oli lapse jaoks kõik kui tore seiklus.
"Olen mõelnud, kui huvitav kaaslane saab olla üks kaheksa-aastane," muigas Anneli, kui kirjeldas, kuidas hea fantaasiaga isa ülipikkadel sõitudel hommikust õhtuni tüdruku kõikvõimalikele küsimustele vastas.
"See sidus mind isaga," tõdes Anneli, et nende sõidud on jäänud talle igaveseks mälestuseks.
Isa haigus
Anneli isa Hillar sai suhteliselt noore mehena raske diagnoosi, kesknärvisüsteemi haiguse sclerosis multiplex'i, selle kõige raskema vormi. Anneli hooldas isa 15 aastat.
"Tegelikult mõtlesin üsna tihti, et lõpeks see juba rutem. Ja samas tahtsin ka, et ei lõpeks, et saaksin veel isaga võimalikult palju koos olla," rääkis Anneli ja jätkas: "ja siis mõtlesin, et see on mu egoistlik mõte, et pean temast lahti laskma, et ta saaks minna."
Anneli tunnistas, et mõttega, et su isa sureb ära, ei harjugi. Isaga sai tal kõik jutud räägitud ja enamgi veel. Isa peitis sageli oma valu huumorisse, veel elu lõpus viskas ta nalja. Saates kõneles Anneli sündmusest, millest ta rääkinud pole.
"See oli hetk, kui ma teadsin, et isa ei ela enam kaua. Ta oli hooldushaiglas. Ema-isa polnud teineteist füüsiliselt näinud aastaid, nad olid helistanud. Ütlesin emale, et hüppaks õige isa juures haiglast läbi," rääkis ta ning tunnistas, et just tema enda jaoks oli oluline, et vanemad tema silme all veel kohtuksid.
"Te rääkisite maast ja ilmast ja naersite, mäletan seda tunnet siiamaani – vaatasin teid ja sain aru, kes ma olen, kust ma tulen ja miks ma selline olen. See oli mulle ülioluline, see pani mingisuguse punkti minu mingile eluetapile, tekkis mingi kokkuvõte," tunnistas Anneli.
Jõlkumised öises Rakveres
Saates peatusid ema ja tütar ka perioodil, mis tõi pisarad, süütunde ning lootuse, et kõik lõpeb siiski hästi.
"Meie klass oli väga keeruline, sinna tuli hästi palju istuma jäänud poisse," alustas Anneli juttu 7. klassist, mis tõi päevakorda kambavaimu ja koolikiusamise. "Selleks, et enda nahka hoida, hoiad sa nende poole, kes on kiusajad," jätkas ta ja lisas, et ta ise kiusaja küll polnud, kuid kiusamise hirmus sai temast kaasajooksik, sest need pahad poisid tundusid vägevad, populaarsed ja sarmikad.
"Ja siis hakkasime õhtuti väljas käima, mitte pidudel, vaid lihtsalt jõlkusime mööda Rakvere linna. Me polnud pätid, meil polnud politseiga jamasid," rääkis Anneli, kes arvas, et tal oli vaja lihtsalt kuhugi kuuluda ning tollal ta ei mõistnud, et see pole kõige parem seltskond.
"Tegelikult pole see okei, kui mul on koolipäevad ja ma jõlgun öösel kella nelja-viieni ja mu ema ei tea, kus ma olen," nentis naine.
Ema Liina jaoks tähendasid need aastad nutetud öid, pikki ootamisi ja palju muret. "Olin peas läbi teinud stsenaariumid...," tunnistas Liina. Tütre käikude tõttu Liinat küll politseisse, alaealiste komisjoni või koolidirektori jutule ei kutsutud, kuid kui lapse klassijuhataja ütles, et Annelil on võimekust õppida paremini, oli Liinal tohutult piinlik. "Loomulikult olen tundnud ennast täiesti läbikukkunud emana," ütles ta.
"Iga kord, kui ma koju läksin, tundsin end kohutavalt, sest ma teadsin, et ema on üleval. Ema pisaraid ma ei näinud, nutetud silmi aga küll – see oli palju õudsem," mäletas Anneli, kel tuli enda sõnul mõistus pähe 9. klassis, kui tema ellu saabus kooliteater ning koos sellega uus seltskond ja elu.
Teekond teatrisse
Kui esialgu tundus Annelile teater kui kauge maa, meeldis talle sealne julge ja teistsugune seltskond. Siis hakkasid tulema teatrifestivalid ja isegi -auhinnad. Tänavakamp kadus ja Anneli hakkas jõlkumise aega häbenema.
"Mulle kohutavalt meeldis käia teatriklassis, kõik mu ümbritsev muutus, mina muutusin. Sain esimesed näitlejaauhinnad ja see oli minu jaoks täielik üllatus, sest ma ei mõelnud, et võiksin olla näitleja," kirjeldas ta ning jutustas, kuidas ta pärast keskkooli lõpetamist pääses poolkogemata näitlejaõpingutele Viljandis.
Kolledžis näitekunsti õppides tundis Anneli end pigem keskpärasena ning pidi näiteks etüüdidega kõvasti vaeva nägema, kuid kui neljandal kursusel hakati diplomilavastusi tegema, mõistis ta, et on õiges kohas ja näitlemine hakkas hästi välja tulema.
Kooli lõpus ei olnud Annelil siiski ideed, mis saab edasi, kui lavakunstide osakonna juhataja Kalju Komissarov ta enda juurde kutsus, pisut riidles, et ta pole teatrite ustele koputamas käinud ega mõtle tulevikule ning kamandas kohale Rakvere Teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäe, kes neiu sinna kutsus. Rakvere Teatris töötab Anneli tänaseni.
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel
Allikas: "Käbi ei kuku...", intervjueeris Sten Teppan