Indrek Taalmaa Afganistani sõjast naastes: noorus aitas siin kohaneda
Näitleja Indrek Taalmaa kirjeldas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", kuidas ta 1988. aastal Afganistanist Eestisse naastes sinimustvalgete lippude lehvimisest ja vabaduse õhustikust jõudu sai ning sõjakoledusi unustada püüdis. Koos poja Leonhard Sassiga jutustas ta nende pere loo.
"Kohaneda aitas eelkõige noorus. Sattusin tagasi tulema 1988. aasta juunikuus. Siin hakkasid lehvima sinimustvalged. Jõudes koju elusana ja andes sellest ka endale aru ning nähes, mis siin toimub, saabus eufooria ja tahe selles kõiges osaleda," meenutas Taalmaa rängast sõjast tagasi Eestisse jõudmist ning tunnistas, et tal oli hea meel, et keegi eriti sõja kohta ei pärinud – ta ei tahtnud sellest rääkida.
Taalmaa sõnul tundus talle esiti, et tegemist oli kui halva unenäoga ning kõik seal juhtunu on jäänud seljataha, tuli siiski tagasilöök: "Vaimne tervis hakkas jukerdama – tekkis depressiivne neuroos, mida sa alguses suure hooga ei pannudki tähele, aga siis tuli rohkem sellesse süveneda ja mõelda."
Afganistani sõtta saadeti noormees päevapealt. "Mul oli Tallinnas sõjaväe arstlik komisjon ja pärast seda olin bussis, (et sõita tagasi Viljandisse), kui tuli ohvitser ja ütles, et homme hommikul kell viis pead olema kohal ja lähed armeesse."
Isegi nõukogude aja kohta ei olnud nii ootamatu minek tavapärane – sellest teatati pigem nädal või rohkem ette. "Mina vaatasin ainult kella, kas ma jõuan viinapoodi. Tol ajal oli kombeks, et kõik teevad lahkumispeo," muigas Indrek, kes siis veel ei teadnud, et kaks järgmist aastat sõdib ta Afganistanis.
Indreku noorem poeg Leonhard Sass Taalmaa nentis, et pole pidanud vajalikuks Afganistani teemat isaga jutuks võtta: "See on paratamatus, et see juhtus. Võin vaid ette kujutada, mis seal toimus. Ma pole palju küsinud, isa pole palju rääkinud, pigem toonud mingeid näiteid."
Teatri võlumaailm
Afganistani tõttu jäid Indrekul pooleli sisseastumiskatsed lavakasse. Teater oli Indrekut aga võlunud väikesest peale.
"Vanemad viisid mu teatrisse ja minust sai väga suur teatriinimene," lausus Taalmaa ja kirjeldas, milline maagia teda eesriide avanedes lavalt endasse tõmbas: "su sisse tuleb täiesti teine maailm, võlumaailm, ja sa lähed sellega kaasa. See ongi see, et issand, ma tahaks ise ka midagi sellist teha."
Indrek hakkas tihti Ugalat külastama ja kui kord põhikooli ajal viidi lapsed klassiga Vanemuisesse, avanes talle veel midagi täiesti uut. Midagi, mida ta kodulinnas Viljandis näinudki polnud – see oli etendus "Põrgupõhja uus vanapagan".
"See lõi ikka täiesti jalust, kogu see ülesehitus ja see maailm," mäletas ta oma tugevat emotsiooni ning teadis, et nüüd on küll asi selge, tuleb teatrit tegema hakata.
Pärast Afganistani võttis Indrek uuesti ette tee teatrisse ja vaatas ära kõik etendused, mida Viljandis tehti. Lavakasse õpinguid jätkama ta aga ei jõudnudki.
"Mu teatriõpe läks edasi läbi praktika," muigas Indrek, kes sattus tegutsema ühte omaalgatuslikku näitetruppi ning seejärel pakkus Peeter Tammearu tööd Ugalasse. Ka naise – Karin Tammaru – leidis ta teatrist, seda küll Rakvere omast, kus nad siis juba koos töötasid.
"Ma ei ole kunagi olnud naistemees või selline hurmur. Jutt takerdub ja sõnad jäävad kurku kinni, kui naisterahvas meeldib," muigas Indrek, kes hakkas oma südamedaamile salajase austajana lavale lilli saatma, ka nendele etendustele, kus nad koos mängisid.
Karinil ja Indrekul sündis kaks poega, lisaks mainitud Leonhard Sassile on neil Theodor-Villem.
Ei taha laval halba muljet jätta
Leonhardi kinnitusel on tema teatripisik pärit varasest lapsepõlvest, mil ta ema-isa tekstide ja laulude harjutamist kodus jälgis: "Vaatasin ja mõtlesin, et äge oleks ise ka niimoodi." Nüüd õpibki ta näitlemist.
Saatejuht Sten Teppani küsimusele, kas näitlejatest vanemad annavad sel alal ka mingisuguses eelise, vastas Leonhard, et pigem tekitab temas laval ja üles astumise eel stressi see, et ta on Taalmaa: "Ei taha ju halba muljet jätta."
Samas tunnistas ta, et hea, et suurte kogemustega näitlejad kodust võtta on, sest nad oskavad alati asjakohast nõu anda.
"Sa võid olla aastaid näitleja, aga iga uus töö, iga roll algab nullist ja sa ei tea, mis see lõpptulemus tuleb. Aga muidugi ma aitan Sassi nii palju kui saan," sekkus Indrek.
Horror-klouni lugu viis politseisse
Isa ja poeg Taalmaad jagasid saates ka lapse- ja nooruspõlve krutskeid, millest nii mõnigi ohtlikuks osutus ning juhtus sedagi, et asjasse pidi sekkuma võimuesindaja.
Indrek seikles lapsepõlves tihti ehitusplatsidel, kuhu tollal oli lastel võimalik vabalt ligi pääseda ja nii hüpati kolmandalt korruselt alla klaasvati sisse ja mängiti karbiidiga. Või sai sõitva traktori peal olevast heinakuhjast maha pudenedes käeluu murtud.
Leonhard Sass meenutas huligaansusi mahajäetud majades ja suhtlemist pättide seltskonnaga, kuid eriti värvikalt mäletab ta üht klounilugu.
Nimelt tekkis tal sõbraga idee hakata klounikostüümis liikudes inimesi hirmutama, filmida reaktsioonid üles ja koguda sedasi YouTube´is populaarsust. Mõeldud, tehtud – teatrist saadi vastav riietus, millega Leonhard Sass Pärnu Mai terviseraja äärde patseerima läks ning sõber oli valmis filmima. Kaasa võeti ketšupiga kokku määritud kurikas. Poisid olid juba YouTube`i üles laadinud oma nn filmi treileri, lubades, et horror-kloun tuleb peagi.
Tegevus ei jäänud tagajärgedeta. Järgmisel päeval oli politsei koolis ja kloun paljastatud. "Kurikas võeti ära ja kästi video kustutada, küsitleti, et mis me eesmärk oli. Proovisin seletada, et see oli meelelahutus," rääkis Leonhard Sass ja lisas: "ma ei olnud mingi kaak ega tahtnud liiga teha, olin naljamees ja tahtsin reaktsiooni saada."
Indrek nentis, et on elukaaslasele rahustuseks öelnud, et poisid on poisid, teevad poiste asju ning kõik on eakohane ja mööduv. "Mina olin ka selline," on Indrekul varnast võtta omi tempe.
Laste kasvatamisest üleüldiselt rääkides tõdes Indrek, et on paljusid asju mõistnud tagantjärele ning saanud aru tehtud vigadest: "Inimene areneb. Kui su ellu tulevad lapsed, siis sa arened ja õpid koos nendega."
Oma isa iseloomustades ei saa Leonhard Sass üle ega ümber tema erilisest huumorimeelest: "Isa ei tahagi võib-olla nalja teha, aga see kukub naljakalt välja. Ta on tõsiselt naljakas nii laval kui ka eraelus. See ongi tema võlu."
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel, intervjueeris Sten Teppan