"Ta ei olnud minu jaoks kunagi Taaniel Tina (Arabella isa filmis - toim.), ta oli isa. Mulle väga meeldis see film ja kuidas ta seal mängis, aga see oli kohutava lõpuga film, kus nad vajusid vette," ütles Maria Peterson ning lisas, et pärast filmi vaatamist oli tal suur kergendus, kui isa tuli koju ega olnud vajunud kuskile vee alla.

"See vajuv vesi oli päris õudne," kirjeldas ta lapsepõlvemälestust.

Marial on tollest ajast meeles lõputud küsimused selle kohta, miks tema filmis Arabellat ei mänginud. "Mul oli vastus, et ma olin liiga noor. Olin veendunud, et muidu ma oleksin teda mänginud," naeris ta ning rääkis, kuidas ta õde Laurat peeti filmi-Arabella õeks.

Oma efekt oli Taaniel Tina rollil ka Lembit Petersoni abikaasale Marele. "Me olime juba tükk aega abielus olnud, aga ma olin kõrvuni armunud oma abikaasasse, sest ta oli väga šarmantne selles filmis," ütles Mare saates.

Vanemate terve mõistus pandi pidevalt proovile

Mare ja Lembit Peterson tutvusid male- ja tantsuõhtul, kui Mare oli 17-aastane. "Olin 18-aastane, kui me olime juba abielus. Ei saaks öelda, et vanemad oleksid vaimustusest kiljunud," meenutas ta. Paari esimene laps Marius sündis, kui Mare oli veel viimaseid päevi 18.

"Ega muidu ei jõua ju neid lapsi nii palju teha, kui varakult peale ei hakka. Aga alguses küll ei olnud sellist plaani," muigas Mare.

Lisaks Mariusele ja Mariale on Marel ja Lembitul veel neli last: Laura, Elisabeth, Jonathan ja Anna Kristin. "Koormus oli suur, aga see ei mõjunud mulle masendavalt, oli piisavalt energiat ja sain seda edasi anda – lapsed on ka hästi energilised. Ja Lembitu töövõime on täiesti pöörane, aeg-ajalt mulle tundub, et ta ei puhka piisavalt," kirjeldas Mare pereelu.

Maria sõnul on nende pere väga kokkuhoidev, kuid vanema venna Mariusega on tal eriline suhe. "Olime kaks pätti, oli rohkem krutski-momente. Imestan, et vanemad terve mõistuse säilitasid."

Ta jagas üht õnneliku lõpuga juhtumit, mis aga hästi nende mõtlemist ja tegutsemist kirjeldas.

Nimelt läks ema Mare Maria ja Mariusega Kloostrimetsa päevitama, aga jäi magama. Lapsed suundusid lilli korjama, ei leidnud enam tagasiteed ning ekslesid busside ja trammidega linna peal. Emal pidi olema õhtul etendus ja oli oht, et see jäetakse ära. "Terve pere aeti tagajalgadele," jutustas Maria "mäletan väga hästi, kuidas me astusime aluspükste väel trammist välja ja vanaema oli just kodu ust lukku keeramas."

Kontrollis vanemate kasvatust

Kuueaastaselt luges Maria läbi Benjamin Spocki raamatu "Teie laps", et kontrollida, kas vanemad kasvatavad teda õigesti. "Ja mulle tundus, et mõned asjad on, aga mõned ei ole. Ning ma sain teada, kus ma oma arengus olema peaksin – see oli mulle tore käsiraamat," mäletas ta.

Saatejuht Sten Teppani palvele tuua näide, kus ta oma vanemate kasvatuslikke puudusi avastas, vastas Maria, et järjepidevuses. "See on viga, mida olen ise oma laste puhul püüdnud vältida."

Ta täpsustas, et kui lapsega suheldes kasutatakse lauset "kui sa seda ei tee, siis sa seda või toda ei saa", saab laps peagi aru, et vanemad ei pea siiski oma hoiatustest kinni ja "ei" ei tähenda alati "ei".

"Meie kodus on nüüd nii, et ähvarused realiseerivad ja "ei" on "ei" – kui ma ütlen ei, siis nad saavad aru, et ongi ei."

Oma vanemaid peab Maria äärmiselt delikaatseteks. "Nad on mind väga palju läbi näinud, aga nad on ise selle enda kanda võtnud ega ole teinud etteheiteid," ütles ta, selgitades, et mõistlik suund näidati lastele kätte läbi üldiste vestluste suurematel teemadel.

Kodu ja perega seonduvad Marial head ja soojad tunded: üksteist hoitakse, eriarvamused öeldakse välja, tüliga magama ei minda ja vabandamine on normaalne.

Siiski on tulnud elus ette ka ehmatavaid läbielamisi. "Paljud isa sõbrad lahkusid. Mäletan, kui Urmas Kibuspuu suri, Juhan Viiding, Sulev Luik – kandsin tugevalt vanemate leina."

Maria meenutas, et lahkunud näitlejad olid soojad, südamlikud ja hoidvad ka Petersonide laste suhtes ning näiteks oli Juhan Viiding see, kes aitas Marial koos vanematega otsustada, kas ta peaks koolis valima humanitaar- või reaalsuuna.

Noored igatsevad vanemate tuge

Maria tahtis juba viieaastaselt saada näitlejaks, lavastajaks ja õpetajaks. Viimaseks eelkõige seetõttu, et toetada noori koolis paremini, kui tema enda õpetajad seda hiljem tegid.

"Keskkooli jõudsin harva, aga eemale jäämine polnud niivõrd tingitud viitsimatusest, kuivõrd tundest, et seal ei huvituta minust. Käisin tundides, kus õpetajaid huvitas, mis ma arvan," tõdes ta.

Maria enda õpetajakogemuse põhjal on tänaste noorte peamised mured seotud sellega, et nad ei saa oma vanematega rääkida.

"Noored tahavad täiskasvanuga vestelda, saada tuge. Aga ikka tuleb välja, et nad ei saa kõigest rääkida, vanemad ei aktsepteeri mingeid probleeme, vaatavad neist mööda, ei taha tunnistada – selle pinnalt tekivad ärevus ja pinged," jagas ta mõtteid.

Maria kohtab tänapäeval ka palju edukultust. "Ma ei mäleta oma noorusest, et edu oleks väga tähtis olnud. "Kas nüüd või mitte kunagi" suhtumine on ühiskonnas praegu tugevam."

Ta loodab, et tema enda lapsed leiavad tee, mis neid rõõmustab ja õnnelikuks teeb, isegi kui see ei too palju raha ega edu. "Tuleb teha, mida armastad ja selle kaudu saad olla kõige vajalikum ka teistele inimestel."

Mare lisas, et teda on elu õpetanud nii tööl kui ka kodus kaaslastega arvestama ning mõistma, et enda tõde ei ole vaja kellelegi peale sundida.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.