Andres Dvinjaninov: minus ei ole kadedust
Teatrimees Andres Dvinjaninov ütles Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", et ei tunne kadedust, vaid hoopis suurt rõõmu kui kellelgi teisel hästi läheb.
"Võib-olla sellepärast, et ma pole puhas eestlane," muigas Dvinjaninov, "võimalik, et mul on muid negatiivseid omadusi, millest ma ei tea."
Kadedus tuli saates jutuks seoses teatrikooliga, kus Andres Dvinjaninovil läks üle kivide ja kändude. "Mul polnud kooli jaoks aega, ma ei jõudnud sinna, olin paar esimest aastat ludri."
Ludri-olemine viis selleni, et Andres ei saanud kõnekaid osatäitmisi, näiteks 13. lennu diplomietenduses "Oklahoma" mängis ta trummi ja ütles kolm sõna: "Ega nii ei tunne end kõige paremini. See tõi mõistuse kohale, see pani liikuma!"
Abi oli ka teatritudengite heast haldjast Ivika Sillarist, kes kutsus noormehe enda juurde, kõneles talle mõistuloo ning siis sai Andres aru, et olukord on tõsine.
"Mis seal salata, Komissarov oli väga hea õppejõud, aga me polnud omavahel lemmikud. Kuid ta tõi meile õppejõuks Karusoo, Üksküla ja Tepandi," vihjas Andres, et nemad andsid teatrist uue vaatenurga ja tekitasid huvi. Andres on kindel, et mitte kedagi pole võimalik näitlejaks õpetada, vaid õppida tuleb ise ja seda tahtma.
Muide, kõigepealt õppis Andres Tartu Ülikoolis hoopis majandust. Vajalikul aastal lavakasse vastuvõttu polnud, kuid ema oli Andresele öelnud, et kui me juba Tartus elame, võiks ülikoolis ära käia. Ka sõjavägi oli hirmutav ja suunav faktor. "Olen muigelsui mõelnud, et kui sul ikka üldse raha ei ole, siis õpi rahandust ja krediiti. Inimest juhivad ikka naljakad asjad," imestas Andres majandusalast valikut.
Kui ta lõpuks näitlemiseni jõudis, ja siingi oli ema võtmerollis, tegi see emale palju heameelt, kuna ta oli ise unistanud näitlejaks saamisest.
Elutarkus vanadest inimestest
Andrese isa oli tema sündides 68-aastane. "Kui mina käima ja jooksma õppisin, siis tema enam eriti ei tahtnud joosta," naeris Andres. Ema aga oli Andrest sünnitades 40-aastane.
"Mulle meeldivad vanad inimesed, sest ma elasin vanade inimestega. Väikesed lapsed ja vanad inimesed on väetid kehalt, aga suured hingelt. Neid on samamoodi vaja mõista, nagu väikeseid lapsi. Nende silmadesse on kirjutatud tohutu, väga raske elukogemus – katsu sa selle kõige juures naeratus üles leida."
Lapsepõlvest on pärit üks Andrese elutarkusi – vanade inimestega ei tohi pahandada, sest me ei tea, mida nad on pidanud elus kogema ja läbi elama. Ta jutustas õudse loo, kus tema isa lapsena Venemaal hundikarja eest põgenes: "Sõitsid talvel reega läbi taiga, hundikari ümber. Nad tegelesid reaalselt hundikarja eemale peksmisega terve sõidu ajal – see oli mu lasepõlve üks kohutavamaid pilte."
Andrese isa sündis aastal 1895 ja jõudis Eestisse esimese maailmasõja ajal tsaariarmee koosseisus. Ligi 30 aastat noorema naisega kohtus ta pimedate õppetootmiskombinaadis, kuhu ta kivikillud silmas sattus ja kus tulevane abikaasa pimedatele ette luges. Isa sai uuesti nägijaks, kuid liikus elu lõpuni ringi paksude klaasidega prillidega. Andresele jagus isa 11 aastaks, ta tundis isa armastust, aga tõdes, et raskused olid jätnud mehesse jälje: "Veedad elu kauneimad aastad, kui oled 20–30, vangilaagris või sõjas."
Nii vaene, et polnud kellagi
Andrese lapsepõlv möödus vaesuses. Kodus ei olnud isegi kellasid, kaasa arvatud äratuskella. Ärgati Nõukogude Liidu hümni peale, mida nii südaööl kui ka hommikul kell 6 mängiti, ja juhtus sedagi, et lasteaeda asuti teele öösel, arvates, et on hommik.
Andres mäletas, et tundis vaesuse pärast piinlikkust: "Mu jope oli parandatud ja mul olid ainult ühed viigipüksid, mis olid jalas nii koolipäeval kui ka klassiõhtul."
Ta meenutas, et paljude sõprade vanematel olid autod, kuid nende jaoks tundus selle omamine isegi tulevikus ilmvõimatu olevat. Kuna elu oli niigi raske, püüdis Andres olla hea laps. See viis selleni, et ta oli madalam kui muru. Laps, kes kartis kõike. Avanemine, julgus ja enesekindlus tuli aastaid hiljem.
"Mul on vedanud, olen sattunud kokku inimestega, kes on mind algul järel lohistasid ja siis suutsin juba ise ree peal olla. Bändi tehes olin esimestel kontsertidel kui punaste põskedega värisev haavaleht ja peksin mandoliini peaaegu puruks, kui üritasin laulda, aga aastad läksid – esineajaks saadaks esinedes."
Poeg Markuse peegelpilt
Andres Dvinjaninoviga saatesse tulnud poeg Markus Dvinjaninov sõnas isa lapsepõlvelugusid kuulates, et see on peegelpilt tema enda lapsepõlvest: "See mentaliteet, et kannatan ära, saan hakkama – seda allteksti on minugi elus hästi palju olnud. Mingi hetk see muutus, nagu isalgi."
Ja nagu isa, suundus ka Markus teatrikooli, kuid tänaseks on näitlejadiplom jäänud tolmu koguma.
"See ei tähenda, et mul ei võiks selle vastu huvi olla," tunnistas ta ja lisas, et tal on praegu käsil palju muud huvitavat: "Lõpetasin kaks kuud tagasi elektriliste kergliikuritega seotud projekti, mõne aja pärast liitun firmaga, mis tegeleb elektroonika ringmajandusega, aga ma pole kindlasti heitnud peast mõtet, et selle kõrval ei võiks teha näitlemist."
Saatejuht Sten Teppani küsimusele, kas Andresele on olnud oluline, et keegi lastest käiks sama rada kui tema, vastas mees, et ikka on olnud huvitav fantaseerida, et poeg jätkab su tööd, kuid ta peab tähtsamaks, et inimene tegeleks sellega, millega ta päriselt tegelda tahab.
"Minul läks 12 aastat Vanemuises aega, et saada aru, et ma ei taha elu aeg olla ainult ühe teatri palgaline näitleja. Hakkasin dramatiseerima, lavastama, lõin oma teatri, juhtisin kunstiliselt Nukuteatrit. Markusel läks (vaid) kaks-kolm aastat, et saada aru, et oli huvitav, aga kas see nüüd ongi see," mõtiskles Andres.
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel, Karmen Rebane
Allikas: "Käbi ei kuku..", saatejuht Sten Teppan