"Respekt loomade suhtes ja huvi nende vastu on tulnud kaasa, aga võib-olla mitte nii tugevalt, et see oleks otseselt määranud mu elu ja mõjutanud elukutse valikul. Aga olen olnud lapsest saati taevatähtede ja astronoomiahuviline," rääkis Ott Kaal saates "Käbi ei kuku...". "Seda läksin ülikooli õppima, aga lõppkokkuvõttes ei saanud minust arstronoomi ega astrofüüsikut, vaid olen toimetanud infotehnoloogia rindel."

Isa ametit oli lapsena kõrvalt siiski põnev jälgida. "Loomaaedniku amet on kahtlemata selline, mis tuleb koju kaasa. Seda äärmiselt positiivses mõttes. Meil on terve elu olnud loomaaia taust," rääkis Ott Kaal. "Kui loomaaed kolis Lasnamäe veeru pealt Veskimetsa, siis kodused käisid koristustöödel, et seda ette valmistada. Aga ajad on muutunud. Sel ajal oli loomaaed käppapidi loomades sees."

"Meil oli loomi ka kodus, nii et see isa töö ei ole kodust kunagi kaugel olnud," rääkis Ott Kaal ja meenutas, et kuigi krokodille ega ninasarvikuid koju ei toodud, olid karupojad küll nende kodus külalised.

Mati Kaal rääkis, et loodus on talle hingelähedane olnud sünnist saati. "See on ikka kaasaündinud viga," naljatles ta. "Minu lapsepõlv sarnanes sellega, et tassisin koju midaiganes oli võimalik koju tassida. Mõned tuli tagasi tassida, sest arvati, et looduses on neil parem. aga nii mõnedki jäid terraariumisse, akvaariumisse või puurikesse kodus pidamiseks."

Mati Kaal kasvas poisikesena üles Saaremaal. "Avastasime, et mu kirjanikust tädi Aira Kaal on märkmikusse kirjutanud, kui olin 3-aastane ja ta tuli suveks Saaremaale puhkusele, et see laps tunneb maja ümber rohkem taimi kui keskmine täiskasvanud inimene," meenutas Mati Kaal.

"Kuna isa ja ema olid rakendatud rohkem igapäevatoimetustega, siis kasvasin vanaema käpa all, kes oli rohkem kodune, ketras ja rohis. Kõik taimede, putukate ja lindude nimed huvitasid mind kohe ning esialgu õppisingi need Saaremaa keeles ära, nii et pidin need pärast ümber õppima."

Suure uudishimu tõttu võis Mati Kaal end väiksena pikemaks ajaks loodusesse unustada. "Meil oli kaev kaugel ja tuli vett tuua või aiast aedvilja ning kui kiire oli, ei võinud mind sinna saata, sest kindlasti sattus tee peale mõni putukas või liblikas või imelik taim ja siis võiski mind ootama jääda, sest ma olin tee ääres kõhuli ja vaatasin, mida see putukas teeb," muigas Mati Kaal.

Kuigi vanemad suhtusid Mati Kaalu loodusehuvisse hästi, sai ta mõnikord siiski pahandada. "Kui mul verekaanid ära jooksid akvaariumist, siis emal oli hirm naha vahel ja siis sain tõrelda päris korralikult," rääkis ta.

Tänu isale ja sugulastele õppis ka Ott Kaal looduse kohta lapsepõlves palju. "Mul endal on silma loomade peale olnud vähem, aga kui isa kaasas oli, siis tema näitas asju. Toosama tädi Aira, temaga käisime jalutuskäikudel karjamaal ja looduses Saaremaal, tema oli ka rohkem taime- kui loomadehuviline. Tema käest sain ka päris palju Saaremaa taimestikust teada," rääkis Ott Kaal.