Samamoodi on läinud french house'iga, mis minu arusaamade järgi on juba kümme aastat praktiliselt surnud, aga kaugel selleks - nüüd on superprodutsendid Diplo ja Mark Ronson jõud ühendanud ja nime Silk City alt avaldanud singli "Only Can Get Better", mis meenutab täpselt kuldaja Bob Sinclairi. Kaugele maha ei jää neid ka Cassius, kelle uus singel "W18" on veiderdav kosmosefunk.

Hip-hopi vallas on jätkuvalt head ajad. Jay Rock avalas uue albumi "Redemption", mille nimilugu koos SZA'ga on kindlasti plaadi tipphetk - mõnusalt nõtke, aga sama ajal jayrockilikult tume ja karm. Kanye Westi produtseeritud Nasi värske plaadi "Nasir" suurimaks probleemiks oli, uskuge või mitte, hoopis Nas ise, kes ei suutnud nende ägedate biitidega sammu pidada, enam-vähem sama kehtib Teyana Taylori puhul. Mõlemalt plaadilt leiab siiski teatud häid hetki.

UK-st tuli ka mitmeid põnevaid asju. Noor produtsent Mura Masa on läinud kaugemale enda tantsukast elektroonikast ning võtab sel korral ette hoopis kohaliku hip-hopi värske tähe Octavian - nende ühine lugu "Move Me" mõjub algul võõristavalt, kuid poeb kiirelt naha alla. Ootamatult vaikselt astub ka Skepta oma loos "Energy", kuid see toimib. D Double E annab see-eest loos "Back Then" täie raha eest tuld.

Aga kõigist varemmainitud hip-hopi asjadest on parim hoopiski kodumaine tegija Mick Moon, kelle lugu "Pack" on kusagilt sügavikest pulbitsev tihe bassilaine, mis on viimased nädalad pidevalt klappides tiksunud, täielik tipptase. Kodumaistest asjadest on hea ka Paul Oja uus peohitt "What If It Rains" ning ehk isegi Vaiko Epliku seni parim lugu "Lame maa".

Aga põnevaid asju on rohkemgi, kuulake ise: