Nädala playlist: loksume pehmelt sügisesse

Puhkus on lõppenud ja ega selle suvegagi enam pikka pidu pole, kuid õnneks loksub muusika ikka veel kergetel ja pehmetel radadel ega lase sügisesel pimedusel veel niipea ligi ronida.
Eriti hea üllatus on see, et Calvin Harris jätkab oma superhittide rida looga "Promises", imeilus deep house koos Sam Smithiga, mis toob meelde Disclosure'i läbilöögipala "Latch". Kui Harris samamoodi house'i populariseerimisega jätkab, siis äkki saab Weekend festivalist varsti EDM'i asemel hoopis house'i-festival? Seda päeva ma ootan.
Sama teevad Diplo ja Mark Ronson, kelle värske singel "Loud" Silk City alt pulbitseb suvepäikesest. On see midagi uut? Kaugeltki mitte, aga vahel võib juba tuttavatest elementidest eriti mõnusa asja kokku panna.
Endale omase nukrameelsusega lajatab ka Robyn, kes avaldas üle kaheksa (!) aasta esimese singli "Missing U". Nii robynlik lugu kui üldse võimalik, aga ka täpselt see, mida fännid ilmselt ootasid - parim pala hilisteks öötundideks, kui tantsupõrand on juba nõrgematest olijatest tühjaks jooksnud.
Sulni RnB poolelt väärivad mainimist Yazmin Lacey ja õdus jazz-ballaad "Something My Heart Trusts", Ari Lennoxi pühapäevahommikumuusika "Whipped Cream", VanJessi udune öö-RnB "My Love". Ka Mura Masa jätkab oma pophittide rida, võttes loos "Complicated" kampa Nao - nad vaatavad küll rohkem tantsupõranda poole, kuid musta muusika juured on sealt tugevalt läbi kasvanud.
Vaatamata sellele, et kriitikutelt sai Iggy Azalea värske lühialbum "Survive the Summer" valusalt tappa, tasub sellele ikkagi võimalus anda. Eriti mõnus on veniv ja bassine "Tokyo Snow Trip", mis jääb juba pärast esimest kuulamist kummitama. Hocus pocus, Pinocchio nose trip.
Playlist'is on palju kõiksugu pehmet house'i, mida ei hakka eraldi välja tooma, aga pöörasemast tantsumuusikast väärivad mainimist Iglooghosti kaks uut EP'd, välja olen toonud kõige plahvatusohtlikumad lood "Nama" ja "Black Light Ultra". Palju ei jää maha Xzavier Stone, kelle album "Thrist" pole tervikuna eriti tugev, kuid lood "Pink Cell" ja "Oud" virutavad küll õigesse kohta.
Ootamatult jõuline on ka produtsent Dorian Concepti uus kauamängiv "The Nature of Imitation", mis sobitud ideaalselt plaadifirma Brainfeeder alla. Paljuski Flying Lotuselt laenav, kuid oma nüanssidega täiendatud tulevikujazz, mis ei karda olla übermoodne.
Tore uudis on ka see, et lo-fi house'i tegijad ei ole kõik kivi alla peitu pugenud, vaid mõni neist jõuab isegi albumini. Produtsent Ross from Friends vaatab oma esikalbumil "Family Portrait" žanripiiridest kaugemale ja seikleb moodsas elektroonikas, kuid püsides siiski rütmikas vaos. "Thank God I'm a Lizard" on plaadi üks pärle.
Ja lõpetuseks aasta üks suurimaid üllatusi - Tirzah. Projekt, mida on raske mõne sõnaga kirjeldada, lihtsam on seda lihtsalt ise kuulata. Playlist'is on lugu "Holding On", kuid tegelikult väärib kuulamist kogu album "Devotion". Nende emotsionaalne diapasoon on sama lai ja võimas nagu The xx'il, kuid nad lähenevad täiesti teise nurga alt.