Nädala playlist: viiskümmend lugu täis suvist päikest ja öiseid rännakuid
Vaatamata sellele, et juulis-augustis ilmub vähem kõiksugu uut muusikat ning olulisemate albumite ilmumine jäi kas suve algusesse või sügisesse, siis leidub siiski ka neid artiste, kes sel tühjal perioodil häid asju välja annavad.
Playlist'i avab poistebändi (nad ise kutsuvad end nii!) Brockhampton uus singel "1999 WILDFIRE", mis võib esimesel kuulamisel mööda joosta, aga tasub tagasi minna, see lugu kasvab kindlasti külge. Refrään - "La la la la la la laaaa" - jääb lihtsalt lõputult pähe kajama ja nende pretensioonitu ausus mõjub. Nad ei karda olla hingestatud ja isegi veidi labased, kuid nad ei muutu imalaks, vaid peidavad selle peoräpi formaati. Ei jõua ära oodata, et neid suvel Flow festivalil näha.
Childish Gambino, kelle "This Is America" on kahtlemata selle aasta üks olulisemaid lugusid, on oma ambitsioonikuse maha keeranud, avaldades korraga kaks kerget suvelugu. "Feels Like Summer" ja "Summertime Magic" ei paista millegi erilisega silma, kuid võtavad pead nõksutama ja näitavad, et Donald Gloveris on ilmselt veel peidus nii palju külgi, millest meil veel aimugi pole.
Omamoodi taassünni on läbi teinud ka Justin Timberlake, kelle viimane album "Man of the Woods" oli arusaamatu ja veider popeksperiment, kuid värske singliga "SoulMate" nõksutab ta vaikselt rannas puusi ja üritagi midagi keerulisemat teha. Lihtne raadiohitt, loodetavasti jätkab ta samas vaimus.
Kui rääkida moodsast popmuusikast, siis väärivad tähelepanu muidugi samal päeval albumid avaldanud Gorillaz (playlist'is mõnus funk-astumine "Lake Zurich"), Drake (plaat on täis hitte, aga "Nonstop" on kõige jõulisem ja põnevam) ning Florence + The Machine ("Patricia" näitab Florence Welshi talenti parimast küljest), kuid aasta ühe kõige pöörasema pophiti on teinud Let's Eat Grandma, kelle "Hot Pink" lendab sellistesse suundadesse, mida ei oskaks ettegi kujutada.
Eelmises playlist'is rääkisin french house'i tagasitulekust ning justkui selle kinnituseks ilmus eikusagilt artist Young Romantic, kellest ma ei tea mitte midagi, ning avaldasid loo "Move (Time To Get Loose)". Minu arust ei ole võimalik kolme minutisse rohkem suve pista, või kuidas?
Tantsumuusika poolelt on täielik pärl Marquis Hawkesi peagi ilmuva albumi esisingel "We Should Be Free", kus lööb vokalistina kaasa Jamie Lidell. Juurte poolest puhtakujuline 90ndate house, kuid seal on siiski noppeid ka moodsast elektroonikast. Ja tegelikult ei saa miski ikka Hawkesi klaverikäikude vastu, need lihtsalt toimivad nii hästi.
Igasugu muud põnevat on ka, kuulake:
