Peakohtunik Reelika Turil ning abikohtunikel Anni Rahulal ja Triinu Laosel avaneb FIFA kategooria kohtunikena peatselt võimalus vilistada naiste jalgpallimaailma kõige vingemaid mänge.

Enne kui selle aasta algul kauaoodatud rahvusvaheliste mängude uks avanes, tuli läbi käia pikk kadalipp. Ja mitte pisike osa sellest polnud enese kehtestamine karmis meeste mängus.

"No kööki on saadetud korduvalt, aga õnneks nad ei tea, kuidas ma küpsetan," ütleb Reelika. "See läheb tavaliselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja,“ lisab Triinu.

"Nad ütlevad meestele samamoodi igasuguseid asju, mida sülg suhu toob emotsiooni ajel," teab Annika.

"Meelde jäävad rohkem need, kui peale mängu öeldakse, et kuradi hea mäng oli, teinekordki, parem naised väljakul kui mehed,“ märgib Triinu.

"Eks ma arvan, et see natuke distsiplineerib. Kui sa muidu tahad kohtunikule väga halvasti öelda, siis kui selline kena naisterahvas mööda väljakut ringi jookseb ja võib-olla eksib, eks sa annad talle andeks ja päris kõige krõbedamat suuvärki võib-olla ei kasuta," räägib jalgpallitreener Marko Kristal.

"Vahet ei ole, on mees või naiskohtunikud. Mängijad teevad oma tööd ja kohtunikud katsuvad mängul silma peal hoida ja reegleid jälgida ja vahet pole, nemad peavad oma tööd ka hästi tegema," ütleb treener Indrek Zelinski

Eesti jalgpall on ka varem naiskohtunikke näinud, neist ilmselt tuntuim, Maaren Olander, oli FIFA kategooria peakohtunik aastatel 2003 kuni 2010, kuid terve naistrio on meie spordis lausa epohhiloov. Aga selleks, et saada heaks jalgpallikohtunikuks, tuleb läbida rida füüsilisi katseid.

"On vastupidavustrennid, on sprindid, mis on vaja testidel sooritada teatud ajaga ja kui need on tehtud, siis vaadatakse ka teoreetilist poolt ja üldse aastasiseselt, kuidas on Eestis mängud läinud ja Eesti Jalgpalli Liit esitab omalt poolt FIFA-sse, keda soovib esitada ja kui mõlemad on sellega päri, siis võtavad meid vastu," räägib Triinu.

"Nad peavad 20 sprinti järjest 150-meetrist tegema, kusjuures pool minutit saavad vahepeal puhata. Ja kui nad suudavad seda 20 korda ära teha ja mahuvad aja sisse 35 sekundit on see aeg, siis nad on läbinud selle testi. Pluss nad peavad 60 korda jooksma 40 meetrit sprinti," räägib Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk.

"Mul on kohtunik abikaasa kõrval ja me käime jooksmas üle päeva ja teeme korralikult trenni. Meil on liidus füüsilise ettevalmistuse treener, kellel on kava saadetud kõigile kohtunikele ja üritame seda jälgida ja enda jaoks sättida,“ räägib Anni.

"Ehk see on paljuski ikka selline individuaalne töö, et vabal ajal lähen metsa jooksma, kui ma tahan vormis olla. Jah, see metsajooks on ka selline, et tihti on vaja intervalljooksu teha, vaja pulsisagedust jälgida ja distantsis ette mõelda, see pole lihtsalt nii, et täna lähen jooksen natuke, vaid pead plaani järgi neid asju tegema," räägib Reelika.

Ja loorberitele ei saa kauaks jääda, sest füüsilised testid tuleb läbida vähemalt kolm korda aastas.

FIFA kategooria kohtunikena avaneb meie tüdrukutele peatselt võimalus A Le Coq Arena sisehall vahetada hoopis kaugemate areenide vastu. Enne suurt tähelendu saame aga meie kangelannadega lähemalt tuttavaks:

Reelika Turi
vanus: 26
pikkus: 178 cm
amet: kooliõpetaja

"Ma olen sellest õppeaastast alates Pelgulinna Gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja teine pool minu elust kuulub ülikoolile. Ma lõpetan psühholoogia magistrantuuri õpinguid.“

Anni Rahula
vanus: 28
pikkus: 178 cm
amet: projektijuht

"Ma olen projektijuht hetkel UEFA ja Eesti Jalgpalli Liiduga koostöös, naiste jalgpalli arendamise projekti kallal töötan ja ärikorralduse magistrantuur on ka lõpujärgus.“

Triinu Laos
vanus: 29
pikkus: 181 cm
amet: politseiametnik

"Mina olen Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirvalvekolledži õppedistsipliini vanemspetsialist.“

Triinu Laos on töötanud nii patrullpolitseiniku ja piirkonnakonstaablina, kuid on hetkel tegev Pärnumaal Paikuse politseikooli õppedistsipliini vanemspetsialistina, jälgides 87 kadeti töid ja tegemisi.

"Kumb enne oli, kas politseivorm või jalgpallikohtuniku vorm? No jalgpallivorm oli ikka lapsest saadik, mäletan, et Manchester United oli mul üks lemmikumaid võistkondi, kelle mänge sai alati jälgitud ja mäletan, et Kadaka turult sain endale ka Manchesteri sokid-kedrad ja siis kiskus süda jalgpalli poole, et tahtsin ikka mängima minna," meenutab Triinu.

Ka Vändrast pärit Reelika Turi on jalgpalliga varasest lapsepõlvest tegelenud. Praegu õpetab ta lastele Pelgulinna Gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust ning tudeerib samal ajal psühholoogiat Tallinna Ülikoolis.

"See psühholoogia on spordivaldkonnas mõistlik või lähedane valik sellele. Inimesed ja emotsioonid on väljakul kogu aeg meie ümber ja psühholoogia aitab mul neist paremini aru saada ja leida mul paremaid reaktsioone nendele," räägib Reelika.

Anni Rahula suguvõsast ei ole aga kaugelt vaja jalgpallipisiku põhjust tarvis otsida, sest tema isa on Eesti jalgpallijuht Aivar Pohlak.

"Isa, ma mäletan, isegi tõi koondise asju koju, polnud kuskil ladustada, hästi palju palle oli ka. Mul on kaks venda, üks vanem, teine noorem ja siis mul polnudki varianti, ainult oli jalgpalli mängimine kodus. ...Miks just joonekohtunik? Sest ma ei ole peakohtuniku tüüpi. Ma arvan, et kui mul ka isa kuulis esimest korda, et lähen kohtunikuks, siis ta vist eeldas ja mõtles kohe, et olen peakohtunik ja hõikas mulle, et see ei ole küll sulle. Ma olen alati õrnake olnud ja hästi hinge võtnud kõike ja ...ma ei ole politseinik, et kes on valmis võtma vastutust täies mahus, kuidagi automaatselt sobis mulle,“ rääkis Anni.

Kõik tüdrukud nõustuvad, et peakohtuniku geen on kõige tugevamalt juurdunud just Reelikal, kes tunneb end otsustaja rollis kõige paremini.

"Mulle ei meeldi olla joone peal, kui ma tean, et keegi võib mu otsuse ära muuta, ma tean, et ma olen väljakul ja minu otsus on see, mis jääb. Jah, abikohtunik võib korraldada midagi, aga minu otsus jääb ja mina olen vastutaja,“ räägib Reelika.

"Ma usaldan teda täielikult, näiteks kui minu tsoonis tekib moment, et mina võtan vea ja avaldan arvamust, et sealt peaks tulema kollane kaart ja Reelika ütleb ei, siis ma ei jää põdema seda. Kui Reelika nägi nii hästi, siis miks mitte,“ ütleb Anni.

"Tegelikult nõuab see palju suuremat füüsilist pingutust, sest peakohtunik jookseb kogu aeg, aga abikohtunik on kogu aeg kaitseliiniga ühel joonel ja üks hetk sa võid täiesti seista ja sa pead hetkest spurtima," räägib Triinu,"tegelikult joone peal olla, pead olema rohkem valmis ja aitama oma peakohtunikku.“

FIFA kategooria kohtunikupaberid annavad võimaluse tulevikus vilistada nii naiste jalgpalli maailmameistrivõistlusi kui ka Meistrite liigat, kuid tippmängudeni jõudmiseks tuleb veel palju vaeva näha.

"Nagu ka mängijatel loetakse cap'e, nii ka kohtunikud loevad oma karjääris just A-koondise mänge, me eeldame ja ootame, et võib-olla saab meie trio ka mingil tasemel just rahvuskoondisi vilistada," selgitab Uno Tutk.

"FIFA-s peame ka arenema, et ei ole nii, et saime rahvusvahelisse, et saame kohe MM- või EM-mängudele, meil hakkab nüüd areng FIFA-s pihta, et see, mis Eestis on läbi käidud, hakkab rahvusvahelisel tasandil vaikselt algab turniiridest ja kui hästi läheb, siis sõpruskohtumised ja eks siis paistab," räägib Triinu.

Aga nii üllatav kui see ka pole, sai meie tarmukas naisbrigaad kutse oma esimeseks rahvusvaheliseks mänguks üsna kiiresti. Juba sel pühapäeval on tüdrukud Belfastis vilistamas Põhja-Iirimaa ja Šotimaa vahelist naistekoondiste maavõistlust. Uksed on valla ning ees ootab tõeline jalgpalli tippkohtuniku elu.

"Minule tuli kogu see asi suure pauguga, ma sõidan pühapäeval Ateenasse UEFA koolitusele, esimese astme kohtunike koolitusele, seal viie päeva jooksul erinevad testimised, füüsiline, reeglite testid, vigade testid, meditsiiniline läbivaatus ja kõik asjad ja siis jõuan sealt tagasi, saan olla päeva Eestis ja kohe lennata mängule. See on nagu see elu, millest ma olen unistanud aastaid, et ühel hetkel võiks ta nii olla," räägib Reelika Turi.