"Mulle on juba lapsest saadik meeldinud käeline tegevus kellade puhul. Üsna lapsena võtsin ma mõne kella tükkideks lahti," ütles kellakoguja Ain Saarna, kelle lemmikuks on puitkorpusega kellad.

Palju kellasid tema kogus on pärit 1950. aastate lõpust. "Ja nad töötavad," lisas Saarna, kes ostab kelli ka erinevatelt veebioksjonitelt.

"Kellad on üsna kallid, aga no mitte ka tuhandetes eurodes," tõdes koguja, kes on ka iseõppinud kellassepp. "Viimasel ajal olen läinud seda teed, et ostan mittetöötavaid kellasid. Enamasti neil kelladel pole häda midagi, nad on lihtsalt valesti õlitatud või on õli aastatega kinni kuivanud. Põhiline asi, kui spiraalvedru on terve, siis saab kõigega hakkama."

"Ma jälgin pidevalt oksjoneid, aga käekelli ma enam ei osta. Olen väga tänulik oma abikaasale, kes mu veidruse on välja kannatanud, sest kellad võtavad kohutavalt ruumi ja sellepärast ma olen suurema ja häälekama osa oma kogust evakueerinud oma suvekodusse," tõi Saarna välja.