Urmas Vadi ütles, et möödunud suvel oli "Isapuhkust" väga tore teha. "Eelmine aasta kirjutasid selle Katariina Libe ja Indrek Koff, nüüd sel aastal on need kümme osa kirjutanud Gert Kiiler," sõnas ta ja lisas, et üldjuhul lavastab ta ikkagi enda kirjutatud tekste. "Kellegi teise teksti lavastada on päris huvitav, kuigi nii Gerdi kui ka Katariina ja Indrekuga sai asju arutatud, aga nemad on ilmselgelt autorid ja mina lavastan."

"Kui sa kirjutad, siis sa oled ühes soones ja kui hakkad lavastama, siis vaatad mõnikord ise ka enda teksti, et mis siin öeldud on," tõdes ta ja lisas, et näitlejad õpetavad väga palju. "Mina olen näitlejate käest õppinud ka seda, mida on mõtet öelda ja mida on mõtet kärpida, need asjad, mis juba mängu sees välja tulevad, neid pole mõtet üle rääkida."

Vadi sõnul olid "Isapuhkuse" salvestused nii toredad, et kui need läbi said, siis tekkis kahjutunne. "Oleks hea meelega veel kokku saanud ja teinud, see on hea märk sellest, et sul on toredad inimesed, kellega on hea koostööd teha, aga teistpidi ka sellest, et salvestused läksid väga toredasti."

Värskes hooajas kohtuvad kuulajad täiesti uute tegelastega. "Tegevuspaik on hooldekodu, kui sul on neli last, siis oleks tore, kui sa saad veel enda ema käia vaatamas iga päev," ütles Vadi ja lisas, et võiks ju mõelda, et mis hooldekodus ikka juhtub. "Vastupidi, see on nii vitaalne elu, mis tõmbabki just kõik käima."

"Need on hästi elulised situatsioonid, mu enda isa on ka praegu hooldekodus ja sealt suuresti see mõte tekkis, kuhu see tegevus võiks edasi kanduda," selgitas ta ja lisas, et korra oli neil mõte, et äkki isa läheb nüüd tööle. "Aga lõpuks jõudsime hooldekodu juurde, Gert Kiileriga on hästi tore koostöö olnud, ta on valmis igasuguste mõtetega kaasa tulema ja välja pakkuma."