Pärtelpoeg alustas Pärdi Päevadel vabatahtlikuna peaaegu kümme aastat tagasi. Algusaastatel tähendas töö eelkõige piletite kontrollimist.

"Kui esimesed korrad sinna läksime, olid ikkagi paberpiletid, kus sai kontse ära rebida. Kellele see töö siis ei meeldiks – silmad lähevad särama, inimesed tulevad, neil on rõõmsad näod peas," meenutas ta "Vikerhommikus".

Aastatega on vabatahtlike ülesanded laienenud. Nüüd müüakse kohapeal pileteid, juhatatakse külalisi kohtadele ning aidatakse kontserdipaika enne ja pärast üritust korda seada.

Viimastel aastatel on Pärtelpoeg sättinud oma töögraafiku Pärdi päevade järgi. Septembri esimesel poolel püüab ta vältida õhtuseid valveid, et jõuda kontserdipaika piisavalt vara.

"Tööpäevad on lühikesed, et ikkagi õhtul jõuaks kohale, sest kui kontsert algab kell seitse, siis olenevalt kohast peab olema tund-paar varem kohal," rääkis ta.

Üldjuhul saavad vabatahtlikud pärast oma ülesannete täitmist ka ise kontserti kuulama minna. Pärtelpoja sõnul annab festivali korraldusliku poole nägemine kontserdielamusele teise mõõtme. Lisaks on huvitav näha esinejaid enne lavaleminekut. "Vahetult enne proovid on nad vabamad ja siis nad teevad nalja ja räägivad sinuga juttu," kirjeldas ta.

Huvi kontsertide korraldusliku poole vastu tekkis Pärtelpojal juba varem. Ta meenutas, et puutus suuremate kontsertide telgitagusega kokku 2010. aastal, kui korraldati Arvo Pärdi "Aadamat" Tallinna ja Istanbuli kultuuripealinna programmis.

"Ma sain sealt delegatsiooniga kaasas olla, me olime seal paar päeva enne, kui tehti proove, ja näha, mis seal taga kõik toimub. Sealtkaudu ma sinna sattusingi. Seal tundsin, et midagi rohkem teha ja nende kontsertidega rohkem kaasas olla," rääkis ta.

Kuigi paberpiletite kadumisega üks vabatahtliku töö osa küll muutunud, kuid inimeste tervitamine pakub talle endiselt rõõmu. Aastatega on Pärdi päevadel tekkinud palju tuttavaid nägusid, keda ta näeb festivalil igal aastal. "See annab ka nii palju juurde," rõõmustas ta.

Vabatahtlikel tuleb ette ka eriskummalisi olukordi. Näiteks on aastate jooksul üks kontserdikülastaja korduvalt püüdnud pääseda kontserdile ilma piletita.

"Üks proua on hästi markantne, kes väidab, et ta on Pärdi sõbranna. Iga aasta ta tuleb uuesti. Ta teab mind ja ta tuleb. Ta ei ole Pärdi sõbranna," kirjeldas ta. "Ta tuleb ühest uksest ja siis, kui sealt ei saa, siis läheb kõrvaluksest. Käib uksed läbi nii kaua, kui ta sisse saab."

Hoiab arstikäed soojas

Lisaks vabatahlikule tööle on Pärtelpojal mitmeid hobisid ja ta on näiteks tegelenud maalikunsti ja ehete valmistamisega. Tema sõnul aitab paljude tegemistega toime tulla hea ajaplaneerimine.

"Ma arvan, et mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad. Meil on küll 24 tundi ööpäevas ainult, aga kui seda oskuslikult planeerida, siis jõuab kõik ära teha," usub ta ja lisas, arstitöö õpetanud teda oma aega korraldama, sest noorena tuli teha palju öövalveid. "Mida rohkem sa teed, seda rohkem jõuad."

Kuigi Pärtelpoeg juhib operatsioonikeskust, käib ta endiselt ka ise operatsioonisaalis, sest ta ei soovi anestesioloogi kvalifikatsiooni kaotada.

"Nädalas vähemalt korra, kui mitte rohkem, oleneb kuudest. Tuleb ikkagi hoida erialaselt ka oma käsi," lausus ta. "Seda tööd ma armastan ja naudin."

Pärtelpoeg ütles, et on Pärdi päevade peaprodutsendilt Kadri Tikerpuult õppinud ka meeskonna juhtimise kohta. Ta leiab, et hea meeskonnaga saab palju korda saata ka siis, kui kõik tegevused ei põhine rahalisel tasul.

Ta tõi näiteks ka regionaalhaigla operatsioonikeskuse töötajate tegevuse sotsiaalmeedias, kus tutvustatakse elu operatsioonikeskuses huumori kaudu. "See on ka kõik meil vabatahtlikena, teeme seda oma vabast ajast."