Rebane ütles, et album ei sündinud teadlikust soovist muuta oma loomingulist suunda. Pigem kujunes see välja pikkamööda ning õigel hetkel langesid kokku nii lood kui ka inimesed, kellega neid ellu viia.

"Midagi ei saa vägisi suruda ega ise jõuga tagant lükata. Iga eelnev tegevus viib järgmise huvitava tegevuseni," usub muusik.

Tema sõnul andsid uue sammu astumiseks julgust ka muusikud, kellega ta albumit salvestas. Samuti tundis ta, et pärast aastaid instrumentaalmuusika kirjutamist oli aeg teha midagi teistsugust.

"Huvitav peab ju ka olema. Ei saa kogu aeg teha seda, mis on hästi turvaline ja mida sa juba tead. Nüüd ma korraks astusin sellest välja," märkis ta.

Albumi pealkiri "Poolaeg" viitab Rebase sõnul eluetapile, kus tasub korraks peatuda ning mõelda nii seni tehtule kui ka sellele, kuhu edasi liikuda. Ta ütles, et aastatega tekib paratamatult hetk, mil pideva tegutsemise kõrval on vaja aega enese vaatlemiseks.

"Ühel hetkel vaatad, et pool on ilmselt möödas. Siis on mõnus korraks võtta aeg maha ja mõelda nendele asjadele, mis on hästi läinud, ja mõelda, mida ägedat veel teha," lausus Rebane.

Albumi lood valmisid umbes seitsme aasta jooksul. Laulude kirjutamine ei olnud Rebasele eesmärk omaette, vaid sai alguse huvist luule vastu. Ta rääkis, et loeb palju luulet ning mõnikord hakkavad tekstid tema kujutluses sedavõrd elama, et neile tekib peaaegu iseenesest meloodia. "On kuidagi selline kiusatus, et tahaks neile viisid külge teha. Et see nagu hüüab kohe: tee minust laul!"

Rebase sõnul on luule ja instrumentaalmuusika lähedased kunstiliigid, sest kumbki ei ütle kõike otse välja, vaid jätab kuulajale ja lugejale võimaluse ise tähendusi luua. Seda koges ta ka Heiti Talviku luuletust "Jõuluööl" viisistades. Rebase sõnul sündisid nii meloodia kui ka harmoonia peaaegu kohe pärast teksti lugemist.

Muusikud valiti lugude järgi

Kui tavaliselt otsib ansambel repertuaari, siis seekord toimus kõik vastupidi – valmis muusika ümber hakati otsima inimesi, kes seda kõige paremini edasi annaksid. Rebane valis enda kõrvale muusikud, keda usaldab ning kelle muusikaline mõtlemine erineb tema omast. Eriti tõi ta esile noorema põlvkonna muusikud, kelle avar silmaring ja rütmitunnetus avasid talle uusi võimalusi.

"Noortel on julgus ja selline särts," märkis ta. "Minu meelest võiks rohkem niimoodi olla, et kuulatakse noori ja austatakse ka vanemate inimeste arvamusi."

Koostöö mõjutas tema sõnul ka lugude lõplikku kõlapilti. Arranžeerijatele oma muusika usaldamine tähendab tema jaoks valmisolekut lasta lugudel muutuda. "Siis on nii põnev näha, mis sellest saab," lausus ta.

Rebane ei kirjuta muusikat kindlat sihtrühma silmas pidades ega mõtle sellele, kui populaarseks mõni lugu võiks saada. Tema sõnul sünnib iga kuulajaga oma isiklik suhe ning juba sellest piisab, kui inimene leiab albumilt kasvõi ühe loo, mis teda kõnetab.

"Kõik lood ei saa meeldida kõikidele inimestele. Aga on hästi tore, kui inimene leiab kasvõi ühe selle lemmiku loo sealt plaadi pealt ja paneb mõnikord peale, kui ta tunneb, et vajab just seda laulu," rääkis muusik.

Ta lisas, et autor ei saa kunagi kontrollida, millises olukorras või millise tähendusega muusika kuulajani jõuab. Just see teebki tema jaoks muusika põnevaks.

"Klaveriloomad" ja "Poolaeg" lähtuvad samast põhimõttest

Kuigi uus album erineb esmapilgul märkimisväärselt Rebase lastele loodud "Klaveriloomade" sarjast, näeb helilooja nende vahel selget sisulist seost. Tema sõnul ei sõltu loominguline suhtumine sellest, kas kirjutada lastele või täiskasvanutele.

"Kui ma kirjutan muusikat lastele, siis ma teen seda samasuguse pühendumise ja kirega nagu selle albumi kirjutamise puhul," rõhutas muusik. "Lastest ausamaid kuulajaid ja hindajaid ei ole olemas. Kui neile see ei meeldi, siis nad lihtsalt seda lugu ei mängi."

Kõige suuremaks tunnustuseks peab ta aga seda, kui kunagised õpilased või nende vanemad räägivad, et mõni tema lugu aitas lapsel muusikaõpinguid jätkata.

"See annab sellele tegevusele tagantjärele mõtte, et oli ikka mõtet teha küll kõik need aastad lastele," avas ta.