Möödunud aastal valmis Kersnal kuueosaline telesaade ETV esimest 50 aastast. "Seda materjali on ju tegelikult tohutult palju ja mind kogu aeg ängistas see paine, et ma ei jätaks kedagi sellest ajaloost ülekohtuselt välja. Ma teadsin kogu aeg seda sarja tehes, et mitte keegi, mitte kunagi ei pöördu enam nende aastate juurde tagasi," märkis Kersna.

Südametunnistuse piinade vaigistamiseks käis Vahur nüüd sarja uuesti üle, tehes sedavõrd põhjalikke parandusi ja täiendusi, et kaks seeriat kasvasid lausa poole tunni võrra pikemateks. 

Oluliselt on täiendatud ka homme, pühapäeva õhtul kell 8 eetrisse minevat päris algust, Tallinna Telestuudio esimest 10 aastat käsitlevat osa. "See oli tõeliselt kaelamurdev töö, kuna tol ajal läksid kõik saated eetrisse otse, isegi filmikaamerad tulid hiljem. Praktiliselt kõik toonased tegijad toimetavad juba ammu taevastes stuudiotes, mälestusi jätsid nad kirjas maha kahjuks üsna napilt ning küsida pole enam kelleltki. Lisaks sellele pole mul ka tollest ajast paraku ka isiklikke mälestusi," mõtiskleb Kersna.

"Mina, kes ma olen 1962. aastal sündinud ja kelle ema-isa ostsid Antsla esimese televiisori, olen siiski kogu teadliku elu kasvanud koos televiisoriga. Minu jaoks oli televisioon olemuslikult oluline ja tähtis. Olen hinganud selle ajastu õhku, mis tol ajal neid tegijaid ja saateid ümbritses. Nii et võib-olla olen viimane võimalikest tegijatest, kes, vähemalt enda arvates, enam-vähem adekvaatselt suudab seda kõike edasi anda. Kes tulevad hiljem, võivad olla kui tahes head, ka minust paremad tegijad, aga nad ei tunneta tolle ajastu biiti ega võnkeid," nentis Kersna.

Legendaarne telemees tõdes, et lapsepõlves teadlikku soovi ise telekasse pääseda tal ei olnud. "Võib-olla alateadlik, peab olema, inimesel ju ikka on oma saatus ja kuskil on see mingis osas vähemalt ette määratud. Kui ma vaatasin ja kuulasin Valdo Panti, siis mida sai üks väike laps sellest aru saada. See oli minu jaoks nagu mingisugune ilmutus või muinasjutt. See oli tähtis, oluline ja ma imetlesin teda," tõdes ta.

"Võib-olla see, kui ma käisin 10-aastasena esimest korda televisioonis, olles võitnud "TV10 Olümpiastardi" viktoriini, siis ma tundsin tagasi Antslasse minnes, et ühel päeval tulen ma siia tagasi," lisas Kersna.

"Eesti Televisiooni on läbi aegade iseloomustanud see, et meie väiksusest hoolimata on meie talendid suured. Kasvõi Rein Karemäe, kes lõi pauguga valgeks terve Nõukogude Liidu televisiooni, Moskva professorid vaatasid neid saateid mokk töllakil ja ei saanud aru, kuidas on võimalik Nõukogude Liidus teha sellist televisiooni. Sealt edasi Mati Talvik, Urmas Ott, kes kolm korda järjest tunnustati Nõukogude Liidu parimaks ajakirjanikuks," ütles Kersna.

"Eestis on tehtud märkimisväärselt kõrgetasemelist televisiooni," toonitas ta.

ETV kuldaeg jääb Kersna sõnul aga aastatesse 1965, mil sai valmis praegune telemaja, kuni 1975. "Tol ajal toimus ühiskonnas sula ja eestlased tajusid selle ära. Tuli ekraanile terve plejaad andekaid tegijaid. Neid tuli ja tuli ja nad olid omas ajas väga head tegijad. See kestis nii kaua kuni sula lõppes ära ja Brežnev võimule tuli. Eestis tuli Karl Vaino, keerati kraanid kinni," selgitas Kersna.

"See aeg võimaldas teha selliseid saateid, mille tegemisest mitte keegi kuskil mujal Nõukogude Liidus ei unistanudki teha. Aga Eesti mehed ja naised nägid seda võimalust. Siin televisioonis on olnud väga palju häid tegijaid. Mitte ainult ekraanil, vaid ka ekraani taga. Ka tehnilises plaanis oli ETV meeskond nendel aastatel selline, mille peale vaadati terves Nõukogude Liidus kui mingitele UFO-dele. Keegi teine ei saanud nende lahendustega hakkama," lisas ta.