Tänavuse suve võttis Sisaks vastu peamiselt aias toimetades. "Minust on kujunemas suur aednik," naeris ta "Vikerhommikus".

"Ma olen kevadel sisuliselt 12 nädalat jutti oma aeda kujundanud, vanad paigad üles kaevanud, neid uuendanud ja kassitapu välja kraapinud sealt mulla seest, et teised taimed pääseksid ka heale järjele. Mulle meeldib tohutult loodus ja looduse sees olemine. Nüüd ma ootan neid vilju, millised kõik need lilled ja taimed olema hakkavad. Ma olen nii tohutult vaeva näinud, et ma loodan, et see kingitus saab olema kena," lausus muusik ootusrikkalt.

Sisaks meenutas, et esialgu oli tema talu korralikult võssa kasvanud ning ta on seda oma nägemuse järgi juba 23 aastat harinud.

"See on pidev oma maailma loomine ja oma nägemuse realiseerimine. Looduses olemine, lilled ja nende eest hoolitsemine ja nendega kokkupuude, see ei ole horisontaalne tegevus, vaid vertikaalne tegevus kuskil vaimses plaanis," ütles ta.

Aias toimetamine on laulja sõnutsi tõeline puhkus. Tema sõnutsi on füüsiline töö, päev läbi kaevamine, kivide nihutamine ja poriseks saamine osa normaalsest elamisest.

"Kuna hetkel ei saa raadiomaja ette parkida, siis ma pidin linnas väikse kõnnaku tegema. Ma vaatasin inimesi – kes on jäänud kuskil pidama ja kes vaatas kuskil mingit plakatit. Praegu on puhkuseajad ja inimesed lihtsalt uitavad ringi, et saaks toast välja ilusa ilma kätte. Siis ma mõtlesingi, et mis vahe on selles, et sa näed ümberringi maju ja plakateid või sa näed rohelust enda ümber. See rohelusega kooskõlas elamine loob sellise tasakaalu, et see tõesti mõjub puhkusena, ükskõik mida sa ka seal ei tee," leiab ta.

Kuigi Sisask ei tunne, nagu tal oleks vaja millestki väga puhata, tõi ta välja, et teinekord vajab ta inimestest ja väga maiseteks muutuvatest mõtetest pausi.

"Et sa pead hetkel korraga mõtlema, kes sa siin ilmas oled, mis sa siin teed. Mitte otseselt kuvand, see mind väga ei huvita, aga lihtsalt inimesed tulevad meelde, et sa elad ühiskonnas. Mõnikord see tõesti ärgitab puhkama. Siis on loodus ja kontserdid väga hea koht," usub muusik.

Oma talus korraldab Sisask ka kodukontserte. Ka oma lauludes viibimine ja kulgemine mõjub muusikule võimalusena oma hinge puhata.

"See on sellises vöötmes elamine, mis mulle endale tohutult meeldib. Ma laulan ainult neid laule, mis mulle endale sisu ja muusika poolest [midagi] pakuvad. Iseasi on see, kuidas publik nendesse suhtub: vahel ühele meeldib üks, teisele teine. Aga ka aias on lilli, mis ühele meeldivad rohkem ja teisele vähem," märkis ta.

Kõige olulisemaks peab Sisask hetkes olemist. Siis saab ta ka vastused küsimustele, kes ta on ja mida ta siin ilmas teeb. "Olemise rõõm iseenesest ongi see, kes sa tegelikult oled," usub ta.

"Ma arvan, et igas inimeses on parajal määral oma olemise essentsi, lihtsalt kui sügavale me nendes kaevume. Tihtipeale inimesed ei soovigi endast teada ehkki eneses peituvate tõkete ja takistuste taga võib peituda tohutu vabanemine, rõõm ja iselemine. See hetkes olemine tekitab mulle sellise tunde, et ma ei olegi mitte midagi. Elu on targem kui sina ise. See elus olemine, oma sisemise kutsumusega kooskõlas olemine tekitab sellise tunde, et sa oled samal ajal kõik ja mitte midagi. See on tohutult hea tunne. Ei tasu enda ego üle tähtsustada. See aeg, mis me siin maailmas elame, on üürike," lausus Sisask.

Ta leiab, et selleks, et saada vabaks, on vaja ületada teatud eetikakategooriad, mida ühiskond peale surub.

"Need tulebki ületada, minetada, mitte võtta teejuhistena, sest tõsine teejuhis asub ikkagi eneses. See on see, et sul tekib tänulikkus ja sügav austus kõige vastu, mis maailmas on – loodus, loomad, mets, taimed, lilled, inimesed, kogukonnad," tõi ta välja.

Oma publikust Sisask ei eralda ning ta usub, et on olemas mingid põhilaused, mille järgi inimesed elavad. "Need on meil kõigil üsna sarnased. Mina võiksin öelda, et iga minu elu väikene pusletükikene võiks mingil kujul sobituda ükskõik millise inimese ellu, kasvõi lihtsalt tunnetuse, ilu või emotsiooni kaudu," leiab ta.

Urmase päevikud aitasid venda avada

Mõned nädalad tagasi esietendus Jänedal suvelavastus "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu", mille keskmes on Siiri Sisaski venna, helilooja Urmas Sisaski looming ja elu.

Kuigi õde pole veel lavastust näinud, sest tal on etendustega samal ajal kontserdid, sai ta selle loomisesse oma panuse anda, sest esimene versioon stsenaariumist saadeti ka talle lugemiseks ning ta sai dramaturgiga oma mõtteid jagada.

"Ülejäänud minu pere on kõik käinud ja mu ema oli nii tänulik ja nii vaimustunud. Ta läks peale esietendust peaosalise juurde, kes Urmast mängis, ja küsis, millal sa, pojukene, koju tuled. See läks talle ikka väga hinge. Ja Christopher (näitleja Christopher Rajaveer - toim) oli talle vastanud, et eks ma ikka tulen," rääkis ta.

Õde on ka inimene, kellele Urmas Sisask enne lahkumist oma päevikud andis, sest Siiri sulest on varem ilmunud raamat, mis põhines nende vanaema tekstideks. "Urmas usaldas oma päevikud minule ja ütles, et kirjuta nendest kokku."

Tänaseks on ta venna päevikud suures osas läbi töötanud. Laulja tõdes, et venna päevikute lugemine on talle venda rohkem avanud.

"Hakkad nagu pilti kokku panema, et mikspärast läks nii või mis oli see naa. See lugemine on tohutult õrn, ilus ja sügav juba lapsest peale. Ta hakkas 14-aastasena päevikuid kirjutama ja pidas neid järjepidevalt. Iga päev on tal üles kirjutatud väga tihedas tekstis ruudulisse kaustikusse. Mitte üle ruudu, vaid kõik ruudud on väga peenikest teksti täis kirjutatud. Peale esimest last lõppevad igapäevased kirjutamised ära."

Laulja sõnutsi aitavad Urmase tekstid mõista, miks ta elukäik nõnda läks. "Kui me räägime alkoholist, mida minu ema keelab Urmase puhul rääkida, siis see on ju tõsi ja kõik teavad seda, et see alkoholism oli põhimääraja, mis tervise ära viis. Nende päevikute põhjal mulle näib ja tundub, et sellise tundlikkusega inimene selles maailmas, selliste ambitsioonide, määratluste keskel ei saa teisiti elada, kui ta peab ennast kuidagi tuimestama," lausus ta ja lisas, et samuti soovis Urmas kampa kuuluda.

"Ta kirjutas, et juba lapsena sõbrad, eakaaslased ja koolikaaslased sünnipäevadele ei kutsu ja muud sellist asja. Ta oligi äärmiselt veider ja teistmoodi, keegi ei osanud mõelda, mis temast ühel päeval tuleb."

Urmas Sisask on rääkinud, kuidas astronoomia on tema loomingut inspireerinud.

"Ta ütles ükskord, et tal on täiesti ükskõik, kust kohast selle informatsiooni saab, aga seda ta saab ja seda talle antakse, ja see oli absoluutselt tuntav. See oli selline tõde, mis temas elas. Ükskõik, kuidas ta seda nimetas, ükskõik kellega või mis moel [ta suhtles], see pole üldse tähtis. Tähtis on see, et see kunst, see teave, mingi universumi signaal, mis meisse kõigisse omal moel tuleb, temasse tuli see sellisel kujul. Need lood ja viisid on hingeülendavad."

2022. aasta detsembrist meie seast lahkunud Urmase Sisaski viimase tööks jäi ühele Rootsi koorile kirjutatud teos "Gloria Patri II".

"Seda käis ta minu juures mängimas ja klaveri peal loomas. Ma istusin kõrval ja ta võis tundide kaupa üht ja sama meloodiat mängida. See ei olnud meloodia, mis oli tema loodud, vaid ta ütles, talle anti see ja ta peab siia panema. Need klaveril mängitud meloodiad kõlasid mulle kui harfi või lüüra või mingi üleajalise ebamaise pilli häälteseguna. Tohutult ilus," kirjeldas ta. "Mul oli seal klaveri kõrval istudes selline tunne, nagu ma oleks väike laps kuskil hällis ja keegi kiigutab mind seal."

Siiri Sisask loodab, et "Gloria Patri II" jõuab millalgi ka Eesti inimesteni.