Lõuna-Aafrika vabariik on Kilmi sõnutsi väga põnev riik. "See oli ka põhjus, miks ma tahtsin sinna lõpuks minna. See oli kiusatus. Kuigi tegemist on üsna kalli ettevõtmisega, siis tegin südame kõvaks ja tegin selle investeeringu, sest see on investeering tervisesse, emotsiooni. Kui sa ikka paned pulsi vähemalt kaheks tunniks punasesse tsooni, siis see tervistab," rääkis ta.

"Hämmastama pani ikkagi see jõukus. Kui lennukiga lennata üle Lõuna-Aafrika linnade, siis sa täed, et tegemist on ikkagi kõrgelt arenenud tööstusriigiga. See paistab silma ka tänavapildis," kirjeldas ta.

Kilmi sõnas, et kuigi ta pidi seal enda jaoks turvalisuse mõiste ümber defineerima, on varem loetud soovitused, kuidas pimedas tuleks vaid hotellis püsida, ilmne liialdus. "Kaplinnas on rajoone, kus on väga turvaline olla ka pimedal ajal, nagu näiteks ookeaniäärsed boulevard'id," tõi ta välja, kuid rõhutas, et igale poole siiski ei tasu minna.

Ka maratoni korraldajad olid turvalisusele ja asjade hoiustamisele väga hoolikalt mõelnud. "Kuna Cape Towni maraton on kandidaat maailma mõjukamate maratonide hulka, siis seal oli hästi palju tähelepanu pööratud turvalisusele ja sellele, et kogu logistika toimiks, kaasa arvatud sellele, kuhu sa pakid paned ja kuidas need kätte saad," selgitas režissöör.

Kuigi Lõuna-Aafrika vabariik asub Eestiga samas ajavööndis, on neil suve asemel hoopis talv algamas. "Palju on sombust ilma, palju on vihmaseid päevi. Ööd võivad olla 8–10 kraadi, päeval isegi 15–18. Talv kestab kuni augustini ja september on juba kevadkuu," märkis Kilmi.

Kaplinna maratoni lõpetas umbes 18 500 jooksjat. Eriti meeldis Kilmile finišiala valitsenud õhkkond, kus Lõuna-Aafrika jooksjad laulsid, tantsisid ja vennastusid teiste maade sportlastega. "See oli väga lõbus. See oli nagu pidu," kirjeldas Kilmi.