Endale rahvariided teinud Liisa: paras eneseületus, aga lõpuks on väga uhke tunne
"Terevisiooni" stuudios oli külas Liisa Johanna Lukk, kes valmistas endale ise rahvarõivad. Lukk ütles, et kuigi tema käsitöö oskused olid enne rahvarõivakooli minemist piiratud, sai koolis kõik vajaliku selgeks.
Lukk sai oma kätega tehtud rahvarõivad valmis tänavu aasta mais. Kokku võttis see aega kaks aastat. "Tegin Tallinna rahvarõivakoolis endale terve komplekti Emmaste naise 19. sajandi teise poole rahvarõivaid. Üle Eesti on väga palju erinevaid rahvarõivakoole, kus saabki endale ise rahvarõivaid valmistada," selgitas Lukk ning tõdes, et üha rohkem on inimesi, kelles tärkab huvi ise rahvarõivaid valmistada.
"Meid oli kokku umbes kümme. Võib ju mõelda, et kaks aastat on pikk aeg, aga ega tegelikult on see väga suur töö. Mina ei olnud enne rahvarõivakooli minemist endale ühtegi riideeset õmmelnud. Kudunud olin umbes kaks paari sokke. Kõik oskused saab koolist ja kahe aastaga saab endale rahvarõivad selga," lisas Lukk.
"Minu arvates on see väga uhke tunne, kui sa rahvarõivad selga paned. Rüht läheb teistsuguseks ja tunned ennast teistmoodi. Eriti uhke on siis, kui saad panna selga enda tehtud rahvarõivad. Üldse me võiksime rahvarõivad palju rohkem kanda. Mitte ainult fragmente nagu vöösid ja seelikuid, vaid vaadata veel, mida kantakse, ja millest üldse komplektid koosnevad. Igal asjal on oma lugu."
"Terevisiooni" stuudiosse tõi Lukk kaasa ka Hiiumaa naistele omapärase palmiku. "See palmitsetakse omale juustesse. See on peakate, mida noored neiud juba peale leeri hakkavad kandma. Kui sa abiellud, siis tuleb sinna peale veel tanu," selgitas Lukk. Kaasas olid ka peenest lõngad sukad, mille valmimisele kulus aasta aega.
"Kõik need asjad on valminud museaalide põhjal ehk eeskujuks on nendele esemetele midagi, mis on ERM-i või mõne muu muuseumi kogus olemas," lisas ta.
Kaasas oli ka seelik. "Üks asi, mida rahvarõivakoolis tehakse, on ka see, et sa kootakse iseendale seeliku kangas. Kangastelgede taga polnud ma kunagi varem istunud, aga kogu see protsess oli väga nauditav. Lõpuks saigi sellest seelik."
"Eks see kõik on minusuguste jaoks paras eneseületus. On ka neid, kellel on palju rohkem käsitööoskuseid. Kui sa oled lõpuks ikkagi kaks aastat vaeva näinud ja kõvasti tööd teinud, siis nende asjade selga panemine on lõpuks ikka väga uhke tunne. Kogu see protsess on selline, et näpud juba sügelevad, et mida endale järgmiseks kududa," muigas Lukk.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Terevisioon", intervjueeris Katrin Viirpalu







