Sinimere sõnul on nali politseitöös oluline tasakaalustaja. "See töö on ju natukene raske ja ega seda ei ole vahel emotsionaalselt mõnus taluda, aga nali on see, mis meid välja toob ja aitab politseinikel olukordadega toime tulla. Ma olen kogu aeg öelnud, et kui enam nalja ei saa, siis mina lähen kohe minema. Siiamaani on saanud, olen veel alles," ütles ta saates "Hommik Anuga".

Sass lisas, et ka tema jaoks on huumor töö lahutamatu osa. "Ikka võib vahel raskeid hetki ette tulla, aga pigem ma võin enda kohta öelda seda, et kui su töö on su hobi, siis vahet ei ole, kui raske mingi hetk on. Seda, et huumorit peab saama, see on minu meelest okei."

Sinimere jaoks on tema töö olnud kutsumus. "Mina võin öelda, et mina olen hästi õnnelik inimene. Ma ei ole pidanud ühtegi päeva tööl käima. Iga päev on olnud hästi põnev, hästi tore. Kui töö on sinu hobi, sinu kutsumus, siis sa ei pea tööl käima," usub ta.

Sassi ja Sinimere tööaastate algus langes 1990. aastatesse. Toona esines sageli raskeid kuritegusid, politsei seisis silmitsi korruptsiooniga ning kuritegelikud grupeeringud vohasid.

Sinimere jaoks oli politseisse tööle sattumine juhuslik. "Ei saa öelda, et ma keskkooli ajal väga mõtlesin selle peale, et minust võiks politseinik saada. Aga lihtsalt oli üks tuttav, kes ütles, et tule politseisse tööle, sõidad autoga ringi, ajad inimestega juttu ja selle eest antakse raha ka. Umbes nii see tegelikult ka on," rääkis ta naerdes.

Sassi motivatsioon oli teistsugune. "Kui lapsepõlves sai mängitud, siis üks oli paha ja teine oli hea. Ma millegi pärast sattusin alati sinna võistkonda, kus pidi hea olema. See soov teha head ja proovida seda päriselt ka läbi politsei teha, see on mind siiamaani saatnud."

Politseitöö algusaastatel tuli Sassil kokku puutuda ka näiteks altkäemaksu pakkumistega. "Tol hetkel kui ma akadeemiasse astusin, siis ka küsiti, kas on pakutud. Ütlesin, et ikka on proovitud pakkuda, aga kui sul endal on selg sirge, siis see ei vii kuskile. See 25 000 krooni, mis tol hetkel pakuti, see ei ole selline lõbu, mis võiks kõnetada. Minu arust on see jabur, iseenda süsteemi õõnestamine," lausus ta.

1990. aastatel oli relva kõikjal kandmine politseinike jaoks igapäevane. "Esimesed viis aastat kandsin iga päev relva, kaasa arvatud puhkuse ajal. Võib-olla olid mõned üksikud hetked, kui seda polnud. Lihtsalt olid sellised ajad. Puhkus tähendas ka tollal seda, et võidi iga hetk öelda, et tule appi," meenutas Sinimeri.

Tol ajal ei olnud ka hoiatuslaskude tegemine midagi harva. "90-ndate alguse oli paraku ka liikluspolitsei vaates reid selline, kus läks ära terve pide padruneid. Ja mitte püstoli, vaid automaadi omasid. Lihtsalt hoiatuslaskudena lasti," märkis Sinimeri.

Enam kui kolme aastakümne jooksul on politseinikud ka väga ohtlike olukordadega pidanud silmitsi seisma. Üks ohtlikumaid olukordi leidis aset 1999. aastal, kui Sinimeri sattus koos paarimehega metsas vendade Voitkade kätte vangi.

"Sattusime nii tobedalt peale. Paar päeva enne seda oli olnud üks raske kuritegu, mille lahendamisega mina telefoni teel tegelesin, kui sinna koha peale läksime. Minu paarimehel, kes oli metsavarguste grupijuht, temal oli ka parasjagu mingi asi käsil. Me läksime seal lahku ja sattusime tobedasse olukorda, et kui mina võsast välja astusin, ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida ja hakati relvaga sihtima. Natuke sai küll rüseleda, aga nii see jäi. Kui paarimees võsast tuli, ma lootsin, et äkki ta kuulis midagi, aga ta ei kuulnud midagi, sest ta tuli ringiga kuna ei saanud otse tulla, siis tema astus juba võsast välja niimoodi, et kärbikutoru vaatas talle näkku," meenutas ta.

"Nad sidusid meid kinni, arvasid, et on kindlasti veel rohkem automaatoreid metsas, aga rohkem polnud ja siis meil õnnestus läbi rääkida, et nad läheksid minema, jätaksid meid sinna ja mul õnnestus ühe raamatutrikiga suhteliselt ruttu vabaks saada. Pärast seda kui nad olid metsa läinud, liikusime kiiresti ja kutsusime abi. Siis tulid juba Margus ja teised," meenutas ta.

Sinimere sõnul on tänapäeva ühiskond võrreldes 1990. aastatega oluliselt muutunud ning inimeste ohutaju on palju suurem.

"Mina võib-olla täitsa rumalana seal metsas loomulikult tundsin ohtu oma elule ja tervisele, aga ma ei saa öelda, et see oleks mind täiesti halvanud. Ratsionaalsus säilis. Praegusega võrreldes hetkel on ikkagi nii, et kui avalikus kohas keegi tõmbab relva, siis rahvas jookseb kohe laiali ja viskab pikali, varjub. Nendel aegadel, 90-ndate alguse,s kui keegi tõmbas relva ja juhul kui tal ei jätkunud julgust või julmust, sõltuvalt kummal pool ühiskonnakuulelikkust ta oli, ta riskis sellega, et talle tuldi kallale ja võeti relv ära. Lihtsalt ei kardetud. Praegu on olukord hoopis teine, tuhat korda parem."

Sassi sõnul jäävad kõige rohkem hinge kriipima lahendamata juhtumid. "Mingid raskemad kuriteod, tapmised ja kadumised on kuskil ajusopis veel alles ja olemas. Loodad ja ootad veel, et äkki kuskil juhtub mingi ime ja saab mingid asjad selgeks," nentis ta.

Vaatamata raskustele näevad mõlemad politseinikud oma töös suurt väärtust. "Meil on see tõelise tähendusega töö. Tõelise tundega töö. See töö on see, et sa annad midagi ja see, mis sa sealt saad, minul seda on vähem, ma töötan politseisse sissepoole, aga ka siis sa saad vastu selle, et inimesed on enamasti tänulikud. See on see, mis toidab. Ja loomulikult see kui õnnestub midagi ära teha," lausus Sinimeri.

"See läheb hinge, kui sa saad midagi ise muuta paremaks," nõustus Sass.