Samas muusikalises keskkonnas kasvanud vennad alustasid mõlemad lauljatena. Esimese ühise muusikalisena mälestusena meenuvad vendadel kodused proovid. "Pidime erinevate laulude sõnu pähe õppima, teist häält juurde mõtlema," meenutas Hans Christian.

"Minul oli palju lihtsam, sest mina laulsin alati esimest häält, aga sõnad pidid ikkagi peas olema. Selliseid hetki oli hästi palju. Ja ka kodus musitseerimist, mis on meelde jäänud. Ükskõik, kes sõpradest külla tuli, siis mingi pilli talle ikkagi kapist leidsime. Panime ta midagi mängima," lisas Henri Christofer.

"Mäletan isegi ühte korda, kus me hakkasime Hansuga külaliste saabudes uut lugu komponeerima. Partituuri panime kirja ja igasugused erinevad pillid olid kaasatud. Kõik said mängida," lisas Henri Christofer.

"See oli igakordne traditsioon. Ühe tüdruku puhul oligi traditsioon, et kui tema tuleb külla, siis peab alati uue muusika kirjutama. Vanemad pidid seda kuulama, kui nad õhtul koju tulid," naeris Hans Christian. "Lugusid oli kavas palju," muigas Henri Christofer.

"Repertuaar kogu aeg vahetus, aga sellist perekondlikku sünnipäeva ei möödunud küll ilma selleta, et ema ühel hetkel ütleks, et poisid, nüüd on esinemise aeg. Siis oli vaja midagi laulda," naeris Henri Christofer.

"Meil on need kaustad siiamaani alles. Kõikidest Piret Ripsi lugudest näiteks, mida oli palju. Tema kirjutas neid teoseid ja meie olime katsejänesed, kes pidid neid esimest korda kodus laulma. Neid on mul meeles ka," lisas Hans Christian.

Vennalikku võistlusmomenti selles kõiges Aavikud ei mäleta. "Me lihtsalt tegime väga palju muusikat," märkis Henri Christofer. "Tõesti, ma ka ei mäleta. Pigem mäletan seda, et see, mis Henri tegi, väga inspireeris mind ka midagi tegema," tõdes Hans Christian, kelle enda tegevusel oli sama mõju ka vennale.

Vendade sõnul tuleb kooslaulmist õnneks tänaseni ette. "Ma pean ütlema, et ma ei pea ennast üldse heaks lauljaks, aga see pakub hästi palju rõõmu. Kasvõi kooris kaasa laulmine. Seda on viimasel ajal ette tulnud küll," tõdes Henri Christofer.

"Võib-olla mitte professionaalses seltskonnas, aga kodus üksi ka tuleb seda ette," lisas Hans Christian.

Muusikapala, mis iseloomustaks viiuldaja ja dirigendi vendlust, oleks meeste endi sõnul mänguline. "Seda ma julgen küll öelda, et meil oli väga ilus lapsepõlv. Ma ei mäleta üldse sellist asja, et sõbrad oleksid kõik kuskil väljas olnud ja meie pidime olema toas pilli harjutama kangesti. Tegime seda ikka, aga see oli kuidagi loomulik osa elust. Sellist survet mina ei mäleta," märkis Henri Christofer.

"Mulle meenub meie lapsepõlvega esmajoones legode ehitamine, toimetamised õues, metsas onni ehitamine. Midagi mängulist ja rõõmsat peaks see muusikapala olema," lisas Hans Christian. Näiteks sellest võiks olla Felix Mendelssohni viiulikontserdi kolmas osa.