Korrespondendi tööd Washingtonis ja USA-s alustas Kalam 1. jaanuaril 2024, mil kõik oli veel võrdlemisi rahulik. "Eks ma olin arvestanud, et 2024 saab olema päris kiire. Oli ju valimiste aasta. Ja oligi väga töine aasta, uudiseid tuli uksest ja aknast, aga seda, et sellest järgnevad aastad osutuvad veel kiiremaks, ei näinud ette ei mina ega ilmselt ka palju teised korrespondendid," tõdes Kalam.

Kalam tõdes, et magada õieti ei julgegi, sest iial ei tea, millal võib tulla järgmine "tweet", mis maailma pea peale pöörab. "Valmisolek reageerida on alati olemas. Kui laupäeva õhtul kell 21.08 ikkagi tuleb mingi uudis, siis jätad selle, mida parajasti teed, kõrvale. On see siis kontsert või õhtusöök sõpradega. Washingtonis on õnneks või kahjuks inimesed sellega harjunud. See, mis Valges Majas toimub, dikteerib väga paljude inimeste elusid, mitte ainult ajakirjanike," märkis Kalam, kes on ka keset hommikust tervisejooksu mõne uudise ajendil otsa ümber pööranud ning koju läinud.

"See on ka selle ametiposti võlu. Oled selle kõige keskel," lisas Kalam, kes erinevatelt suuremate riikide ja meediaväljaannete korrespondentidest peab hakkama saama ühenaisebändina. St et uudislugu on ideest kuni lõpptulemuseni välja ainult Kalami enda kanda.

"Pärast ideed otsid allikad, lähed võttele, ise filmid kõike, pärast toimetad ja monteerid kokku ning saadad lõppfaili Tallinnasse, mis siis eetrisse lastakse. Kõik komandeeringutega seotud logistika – kuhu minna, kuidas minna – on ka minu õlul. Ühtpidi tundub seda hästi palju, teistpidi ma hindan jällegi seda vabadust, et ma saan valida, kuidas ja kuhu ma liigun," tõdes Kalam.

"Seda ka sisu mõttes. Vahepeal ma küll mõtlen, et võiks olla monteerija, kes selle loo lõpuks kokku paneb, aga teistpidi, kui ma ise juba selle üles filmisin, siis tean väga hästi, milliseid katteplaane võtsin ning lugu tehes kõik see juba peas kerib," lisas ta.

Pärast kahte aastat tunneb Kalam lõpuks, et teab lugusid tehes, kust otsast allikate ja info otsimisega alustada. "Väga palju abi on ka teistest ajakirjanikest, kes on seal juba kauem olnud ning kes aitavad ja kellega koos saab kuhugi minna. Ühtpidi tundub tõesti, et Washington on linn, kus kellenigi jõudmiseks tuleb läbida 157 etappi. Teistpidi on nad jällegi ka väga lähedal. Seal toimub nii palju üritusi, kus mõni tähtis poliitik on lava peal ja pärast seda jooksed nende juured, küsid, kas neil on kaks minutit aega, ja pääsed väga prestiižsete inimesteni," selgitas Kalam.

Valgesse Majja pääsemine sõltub administratsioonist. "Bideni ajal olid reeglid teistsugused. Mina läksin sinna tema viimasel aastal, mistõttu ma sinna ei jõudnudki, sest akrediteeringu protsess võtab lihtsalt nii kaua aega. Valge Maja soovis, et saaksid esmalt kongressi akrediteeringu, milleks võib minna üle üheksa kuu, ja siis saad alles pääsu Valgesse Majje püüdma hakata."

"Trumpi administratsiooni ajal olen ma positsioonis, kus saan Valges Majas päevapiletite alusel käia. Päris sellist ligipääsu, et iga päev saad seal käia, nad praegu üldse välja ei annagi. Hoiavad seda ringi väiksemana ja väga paljudelt, kes Valge Majas nii tihti ei käi, nagu Valge Maja sooviks, on need akrediteeringud ka ära võetud. Mina pääsen Valge Maja hoovi ja ka pressikonverentsidele."

Selleks, et midagi küsida tuleb Kalami sõnul hääl puhtaks köhida ja hästi kõva häälega karjuda. "Selge on see, et rohkem saavad tähelepanu need, kes on esimestes ridades. Kui sa oled kuskilt väiksemast riigist, siis pressiruumis oma kohta ei ole. Oled seal kuskil tagumises reas, vahepeal isegi teises ruumis. Peadki järjepidevalt hõikama ja lootma, et ühel päeval sind äkki märgatakse," tõdes Kalam, kes proovib nii palju kui võimalik käia ka Washingtonist väljas.

"Kõige põnevamad lood tulevadki pealinnast eemal. Sest Washington ei ole Ameerika Ühendriigid. See on väga tehislik linnake, mis ongi väga administratiivne," märkis Kalam, kes saab tänaseks ameeriklastest paremini aru kui kaks aastat tagasi. "Kas me lõpuni neist aru saame, see on omaette küsimus."

Kalami ametiajal on elu USA-s läinud palju kallimaks. "Eks see mõjutab ka meeleolu, mis Ühendriikides on. Kuna ma olen Washingtonis ja Washington on väga sinine ehk siis demokraatide poole tugevalt kaldu, mis tähendab, et uue administratsiooniga seoses on seal tusasem ja ärritunud meeleolu. Maapiirkondades on olukord jällegi vastupidine. Kontrasti on viimastel aastatel veel rohkem juurde tulnud," nentis Kalam.

Eestis astub Kalam vabariigi aastapäeva vastuvõtul koos Taavi Eilati ja Margus Saarega üles reporteri rollis. "Väga põnev ja teistmoodi. Enne rääkisin, et pean kõike üksi tegema, siis nüüd olen olukorras, kus saan kõike oma kolleegidega koos teha. Ei pea muretsema, kas kaameral on fookus, kuidas heliga on, mida küsida jne. Selles mõttes saab see olema väga tore kogemus. Kuigi kindlasti ka väga stressirohke. Olen igapäevasest tööst natukene stressis, tulin nüüd puhkusele ja siis mind pannakse olukorda, mis on minu jaoks täiesti uus," tõdes Kalam.