Kait Kaarel Puss ütles, et kõikumine läks ühe-kahe päevaga üle. "Aga see oli küll, et kui valges kõndisid, siis oli kõik selge, aga kui öösel üles ärkasid, et vetsu minna, siis tuigerdasid samamoodi ringi, räige karusell," sõnas ta.

Arnold Rein Tatuns mainis, et kui esialgu tundus küll, et teeme selle ära ja võib-olla mõelda veel purjetamise peale. "Aga võib-olla natukene on vaja taastuda ikkagi, väike paus merest kulub meile kõigile ära," ütles ta ja mainis, et kuigi sa sõid selle käigus toitu, et keha saaks taastuda, aga samas füüsiline koormus on nii tugev, et kehal ei ole väga aega, et taastuda. "On see siis käed, mis lagunevad, või tagumiku nahk, mida sa 12 tundi niisketes kohtades hõõrud edasi-tagasi, see lihtsalt kulub ära."

Karl Jürgensteini sõnul oli Eesti pinnale väga hea astuda. "Kodumaa pinnale astumine oli midagi erilist, see külm, mis meid vastu võttis, mida me ei saanud ookeanil olles kordagi, millest me tundsime puudust, see kargus oli mõnus," kinnitas ta. "Diivanil on väga mõnus istuda, aga kõval pingil ei taha endiselt veel väga istuda, istmik on ikka veel kergelt hell."

"Ookean suuresti keeras maitsepungad teistpidi, kui me valmistusime ette ja tegime Läänemerel trenni, siis meil olid kuivtoidud ja igaühel tekkis mingi eelistus, et mulle maitseb see toit rohkem ja mõni teine nii väga ei meeldi, aga ookeanil see edetabel pöördus praktiliselt teistpidi," kinnitas Jürgenstein ja lisas, et tema uueks lemmikuks sai kuivatatud mango.

Andres Käosaar lisas, et ta ei tahtnud isegi pusa selga panna, et nautida seda kargust. "Et nahal oleks tunda Eesti külma," mainis ta ja rõhutas, et kuigi reisi lõpus on juba päevi möödas, siis liigesed ja sõrmed on endiselt kanged. "Mul on õlg isegi kange, natukene on veel tundlik tunne."

"Mul oli paar korda, kus ma öösel sõudsin paadis, kujutage ette, kõik on must, tähistaevas, selline tähistaevas, mida on raske kuskil mujal näha, lained, mida vahel ei näegi tulevat, sõuad seal koos oma sõudepartneriga vaikuses ja ühes rütmis ning mõtled, et sa oled see väike pähklikoor keset ookeani, lähim inimene on paarisaja kilomeetri kaugusel ja lihtsalt naerutuju tuleb peale, et mis idiootsus see on, täiesti pöörane, miks peaks üks inimene midagi sellist tegema," ütles Käosaar ja lisas, et seda kogemust võib proovida kirjeldada, ent kui seda pole ise teinud, siis ei saa seda aduda.