4000 kilomeetrit toorest pingutust. Poolteist miljonit aerutõmmet. Pildituks võttev väsimus, kaelamurdvad lained ja muud loodusjõud. Korrutage see kõik vähemalt 40 päevaga ja saate aimu, mida kogevad neli Tartu meest, kes stardivad esimeste eestlastena maailma rängimal 4000 kilomeetrit pikal üle Atlandi sõudmise võistlusel.

"Pealtnägija" liitus üle Atlandi sõudjatega ühel tööpäevajärgsel õhtupoolikul Noblessneri sadamas Tallinnas. Võistluse ametliku alguseni on sadakond päeva ja plaanis on viimane tõsisem treening enne sõiduvahendi saatmist Kanaari saartele.

"Tegelikult esimene reaktsioon kõigil on natukene šokk, sest väikese pähklikoore sees minna ookeanile, kus abi võib olla päevade kaugusel, tundub väga ohtlik," tõdes Rowtalia tüürimees Karl Jürgenstein, kuidas uudis üle Atlandi sõudmisest vastu on võetud. 

Kui sõiduriist, millega üle Atlandi ookeani minnakse, on maailmaklaasist, siis seltskond, kes seda tüürib, on pehmelt öeldes punt amatööre. Tiimi moodustavad neli noort Tartu meest, keda seob ühine sõpruskond, korporatsioonitaust ja töö teadusmaailmas.

Karl Jürgenstein on hariduselt geneetik, Kait Kaarel Puss puidukeemik, Arnold Rein Tatunts on tele-ekraaniltki tuttav teaduse propageerija ja Andres Käosaar Ameerika Ühendriikides uurimistööd tegev käitumispsühholoog, kelle valdkond ongi just ekstreemsed olud ja piirsituatsioonid, mida ta on uurinud nii Utah' kõrbes Marsi missiooni raskusi jäljendavas eksperimendis kui ka Antarktika ekspeditsioonil polaaruurijatega, mida on ka "Pealtnägija" varem kajastanud.

Avameresõudmine oli kõigi nelja jaoks veel kolm aastat tagasi täiesti tundmatu ala. "Pärast Võhandu maratonil käimist arutasin ühe sõbraga, et kuidas teist korda minna, et kas ja mismoodi. Sattusin lihtsalt nägema ühte videot Youtube'is, kus üks väga äge neljane briti naiskond ületas Atlandi ookeani selle sama World's Toughest Row võistluse raames. Ma vaatasin seda, mõtlesin täitsa hull kui sõgedad, see on ebareaalne, et inimesed sellist asja teevad. Ülilahe," rääkis Tatunts, kuidas avameresõudmiseni jõudis. Seejärel rääkis ta ideest teistele meestele. 

"See oli Tartu maratoni eelõhtul. Olin lihtsalt kodus, järgmine päev pidin minema Tartu maratoni suusatama ja Arnold helistas mulle ja küsis, mis ma teen. Ütlesin, et lihtsalt diivani peal logelen valmistun homseks maratoniks. Ta kohe võttis sellest [kinni], et ahah, maratoniks, jah? 63 kilomeetrit? Okei, kas sa midagi spordi mõttes veidi pikemalt ja kauem tahaksid teha? Sealt see pakkumine tuli," meenutas Rowtalia tüürimees Karl Jürgenstein. 

Tatunts tõdes, et mida lähedasem inimene, seda keerulisem on selgitada, miks selline plaan ette võeti. 

"Arusaadav, et kõige lähedasemad on võib-olla isegi natuke segaduses sellest, et miks on tõesti vaja või. Kui aus olla ega ei ole vaja, aga mida üldse on elult vaja? Mida sul üldse on vaja teha selleks, et tunda, et sa saavutad neid asju, mida sa tahad saavutada? Et sa elad õnnelikku ja endale parajasti ses katsumusterikast elu. Et sa oled saavutanud neid asju, mida sa oled tahtnud saavutada," sõnas ta. 

Saanud rohelise tule nii pruutidelt kui ka sõudmisvõistluse korraldajatelt, alustasid mehed poolteist aastat tagasi põhjalikku ettevalmistust, mis tähendas nii füüsilise kui vaimse vormi timmimist. Järgnevad kuud möödusid tundide kaupa sõudeergomeetril rassides, meeskonnatööd lihvides ja muidugi kõikvõimalikke ekstreemsusi trotsides.

Ehkki nende plaanitaval teekonnal Kanaaridelt Kariibi mere saarteni tuleb valmis olla kohtumiseks nii kümnemeetristest hiidlainete kui ka paarisajakiloste marliinidega, ennustavad mehed, et kõige suurem väljakutse saab olema igaühe kahe kõrval vahel.

"Meil on väga turvaline paat, mis on kuus korda üle ookeani käinud, aga meie ei ole keegi üle ookeani käinud. Meie ei tea, mis meiega juhtub, kui meid panna juba 20 päevaks keset ookeani. Ma arvan, et meie meeskonnavahelised dünaamikad ja meie individuaalsed psühholoogiaprotsessid on need, mis on niisugused, et elame-näeme, vaatame, mis saab," lausus kapten Käosaar. "Tülli läheme me kindlasti, siin pole küsimustki, oleme varem läinud selle projekti jooksul ja läheme veel."

Võistluse ajaks on nelikul kindel graafik välja töötatud.

"Võistlusel elame režiimis, kus me kaks tundi sõuame ja siis on kaks tundi aega süüa, ennast kasida ja ka puhata. Maksimaalselt on meil puhkuseks aega kaks tundi ja seda terve võistluse jooksul, mis me arvame, et meie jaoks kestab umbes 40 päeva. Rohkem ei olegi, järjest kuni kaks tundi. Mina muretsen selle pärast, et kuidas ma suudan kasvõi natukene ennast välja puhata, kui ma tegelikult ei ole kunagi äratuskellast kaugemal kui kaks tundi," tunnistas Jürgenstein.

Läänemere tormi trotsides 

Oma viimasele tõsisemale treeningule suunaga Aegna saare poole võttis nelik "Pealtnägija" kaasa. Teekond saab olema 12-13 tundi, tuuleolud on 10–15 meetrit sekundis, nii et saame korralikku Läänemere tormi ka.  

Sadamas väljudes arendab paat kiiruse neli-viis sõlme ehk umbes seitse-kaheksa kilomeetrit tunnis, mis tähendab, et kokkulepitud sihtpunkti Aegna saarele peaksime jõudma orienteeruvalt kesköö paiku ning kui kõik möödub viperusteta, oleme juba hommikul tagasi Noblessneri sadamas. Esimesed kilomeetrid mööduvad nii kergelt, et tahaks hoogu juurdegi anda. 

"Algus oli hästi rahulik, kohati isegi võib-olla selline ma ei taha öelda, et pettumust valmistavalt rahulik, aga ma kartsin, et kui ta selliseks jääb, siis te ei saagi ometi põnevat kogemust," tõdes Tatunts.

Kokkuleppe on, et igaüks teeb kolm kahetunnist vahetust aerude taga ja iga vahetuse järel on kergeks hingetõmbeks, söömiseks ja lühikeseks uneks aega täpselt kaks tundi. Kella üheksa paiku annabki kapten Käosaar märku, et võin siirduda väljateenitud puhkusele vöörikajutisse. Kajutisse sissepääs on raskendatud, paat lihtsalt kõigub nii palju. On see sügisene Läänemere tuul või järsk pingelangus, aga tunnen, et haigus võtab võimust.

Samal ajal lööb taevas välgust valgeks.

Teist korda ligumärgades riietes pukil istet võttes on enese motiveerimine juba tükk maad keerulisem, seda enam, et ümberringi on pilkane pimedus ja järjest kaugemale jäävate linnatulede kõrval pole vaadata mitte midagi. Jalad, puusad ja selg hakkavad tunda andma ning rütmi on raske hoida. Ausalt öeldes hakkan järjest rohkem aru saama, mis mängu need mehed mängivad. See on ikka karm töö. Ma ausalt ei saa aru, miks nad tahavad sinna minna. Sõita 4500 kilomeetrit. Poolteist kuud jutti. Mul on juba 12 tunnist täiesti siiber.

Kella ühe paiku öösel oleme viimaks Aegna saare juures, keerame juba paadi nina tagasi Tallinna poole, kui kapten saabub halbade uudistega.

"Me sõuame suht vastutuult. Panime kolmanda sõudja, et vaadata, kas me jõuame läbi pressida, aga nii ja naa. Loodame, et tuul pöördub tunni jooksul, aga see on tunni jooksul. See tähendab kas tund aega ennast kolmekesi ribadeks tõmmata või ankrusse jäämist. Me oleme laevatee ääres, mis on veidi kahtlane ankrusse jäämise koht, me ei tea, kuidas me triivime. Ehk siis veidi ebalev olukord. Teine variant on panna Piritale. Me jõuame sinna tõenäoliselt kahe-kolme tunniga kohale, aga siis me [oleme] vähemalt enam-vähem turvalisel vahepealse jukerdamiseta sadamas," selgitas Käosaar ning suund võetaksegi Pirita poole.

Käosaar tõdes, et viimane tõsisem Eestis tehtud treening on korralik ilmatrenn. Ühel hetkel on reaalne risk, et sõidame Aegna lõunatipus karile ja kapten nõuab mind appi kolmandaks sõudjaks. Nüüd läheb käiku plaan C ehk võtame kursi kõige lähemal asuvale Miiduranna sadamale. Esimest korda tajun, et tiimiliikmed on ka ise sabinas ja mõtlen tõsiselt, aga mis siis, kui see pähklikooreke vajubki põhja.

"Me saime aru, et laine oli piisavalt suur ja tugev, et kui me oleksime natukenegi risti temaga olnud, ta hakkas meil tagumikuga mängima, nii et tegelikult oli ümbermineku oht kohati," lausus Käosaar. "Natuke selline kõhedus tekkis küll, et võib juhtuda."

Viimaks, rohkem kui 12 tundi pärast merereisi algust, saabub kauaoodatud hetk – lõpuks ometi kuival maal.