Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahteri sõnul ei ole raamatu aasta mõte lugemist suurendada. "Vaid see on lihtsalt sünnipäeva tähistamine. Need on kaks erinevat asja," märkis ta.

Kirjastuse Pilgrim asutaja Tiina Ristimetsa hinnangul paberraamat kõige paremaid aegu praegu läbi ei ela. "Meie kirjastajatena näeme seda, et kunagi ei ole raamatute kirjastamisel olnud nii väikeseid tiraaže. Tiraažid on omavahel otseses seoses nii müükide kui lugemisega. Sisuformaadid, kus inimesed täna tarbivad ja oma vaba aega veedavad, on väga selgelt muutunud," tõdes Ristimets.

Kirjastuse Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaar lisas, et Koolibri annab teiste kirjastustega võrreldes välja rohkem kõige noorematele lugejale mõeldud raamatuid. "Kõige väiksem sihtrühm mänguasja alternatiivina raamatuid küll loeb ja kasutab. Mulle tundub, et algus on lastel päris hea. Aga kool on teine teema. Viimastel nädalatel on olnud üleval ka teema, et õppekirjandusele eraldatud summad on samad olnud juba umbes 17 aastat. Kirjastamine on ju ka osa majandusruumist. Kui muud hinnad tõusevad, siis raamatute ja õpikute hinnad samamoodi," sõnas Rahusaar.

Vahter paberraamatule lõppu ennustama ei rutta. "Meie jaoks kõige kurvem on see, kui me näeme, et mingi teema puhul hakkab tiraaž või lugejaskond muutuma nii väikeseks, et enam ei olegi seda mõtet teha. Hästi palju räägitakse, ja mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas, kuidas noored ei loe. See on osaliselt tõsi, aga mitte päris tõsi. Tegelikult tüdrukud loevad päris hästi, kuigi ka vähem kui enne. Poisid loevad oluliselt vähem kui enne ja see on tõsine murekoht," selgitas Vahter.

"Kui see on Eesti autor, siis on kirjastused selle suhtes natukene optimistlikumad, aga tõlke-noortekirjandust peaaegu et enam ei avaldata, sest ei ole mõtet. Need, kes seda loevad, loevad seda inglise keeles. Nii et vaikselt üks teema vajub ära, teine teema kukub ka ära, aga samas, midagi jälle loetakse," lisas ta.

Vahter tõi välja ka tähelepaneku Saksamaa ja Austria raamatupoodide noorte- ja lastekirjanduse lettidelt, kus kõik pealkirjad on inglise keeles. "Ja seda niivõrd suures keeleruumis nagu saksa keel. Nendel on täpselt sama häda ja nad on rohkem järele andnud kui meie. See iseloomustab seda kui suur see mure on üle maailma."

Ristimetsa tõdes, et need üle 10-aastased lapsed, kes veel loevad, loevad valdavalt inglise keeles. "Selle on omakorda toonud sisse tehnoloogiamaailm, sest seal nad toimetavad kõik inglise keeles. Ei ole harvad olukorrad, kus viie- või kuueaastased lapsed räägivad vabalt inglise keelt, aga eesti keelt ei räägi. Kuidas see mõjutab meie keelepoliitikat ja -oskust, oskavad kõige paremini rääkida õpetajad, sest väga paljud lapsed tagasisidestatult ei saa eesti keeles enam väga lihtsatest terminitest aru," nentis ta.

Kirjastus Koolibril on parajasti käsil esimese õppeastme eesti keele õppekomplekt. "Kui algul tundus, et see on meil päris hästi õnnestunud, siis viimane tagasiside on olnud, et päris paljudest sõnadest, mida meie lastele arusaadavaks pidasime, tegelikult ei ole seda. See ongi probleem, et lapsed loevad, on lugemistehniliselt keele omandanud, aga on väga palju sõnu, millest nad aru ei saa. Näiteks sõna "tiine" või "kari" loomade tähenduses. Täiskasvanu ei oska seda isegi aimata," sõnas Rahusaar.

"On öeldud, et võib-olla peaks veel lihtsamalt kirjutama, aga minu meelest on see selline kinnine ring. Mida vähem kasutada huvitavat sõna vara, seda väiksemaks see sõnavara ju jääb. Õpikute eesmärk on ikkagi see, et eestikeelset sõnavara suurendada, aga kui lapsed neid ei tea, siis tekib ka pikemate tekstide lugemisel takistus, et nad ei saa sellest aru ja siis ei ole see neile ka jõukohane ega meeldiv," lisas ta.

Vahter märkis, et eriti skeptilise meelega inimesed on selle nähtuse kohta võtnud juba kasutusele termini "uus pimeduse ajastu". "Keerulisematesse tekstidesse ei suudeta enam süübida ja need lapsed jõuavad varsti ülikooli, nendest peaksid saama ometigi ka meie insenerid ja arstid. Ma olen ka ülikooli õppejõududelt kuulnud, et keeruliste tekstide mõistmine on küllaltki tavaline probleem. Ega see ei ole ainult laste ja noorte probleem, täpselt samasugune tendents on ka täiskasvanute seas," toonitas Vahter.

"Ma ütleksin kerge liialdusega, et eesti kultuur ja selle tarbimine püsib haritud keskealise naise õlul, kes on kõige suurem tarbimisgrupp. Ükskõik kas on juttu raamatute lugemisest või teatris käimisest. See on juba mõnda aega nii," märkis Vahter.

Vahter lisas, et ühest küljest on kirjandust vaja tähtsustada perekonnas, teisest küljest on vaja koolides lahendada moodsamaid tehnikaid. "Kirjastused peavad leidma, et materjal, mida nad teatud valdkondades toodavad lugejate asemel laos hoidmise jaoks, jõuaks lugejateni mingeid teisi kanaleid pidi, kus noored päriselt on. Endiselt on väga tähtis ka raamatukogu. Seda ei tohi ära unustada. Igal tasandil on vaja mõelda, kuidas rohkem kaasata. Seal ei ole ühtegi lihtsat nippi. Aga jama on selles, et täielikult ilma sunduseta ei saa," muigas Vahter.

Ristimets leidis aga, et tänapäeva noore jaoks ei tule eeskuju enam kodust ega koolist. "Eeskujud tulevad sotsiaalmeediast. Kõnetamiseks on vaja panna noored intelligentsed arvamusliidrid meeme tegema eesti keeles, et eesti keeles rääkida ja lugeda on äge, et see on tegelikult äge asi, mis harib teie iseseisvat mõtlemisvõimet. Seda, mida te telefonist ei saa. Äkki kuidagi nii läheneda, aga ega me kõik mõtleme selle üle, kuidas seda noort meie jaoks armastatud formaadi juurde tagasi tuua," tõdes Ristimetsa. "Aga võib-olla me olemegi selles kohas, et see on läbi."