"Need laulud said tehtud tohutult kiiresti. Nende laulude taust on Aloga meie lapsepõlves Jõgeval. Me olime Aloga pinginaabrid ja parimad sõbrad. Me rääkisime väga paljudest asjadest. Algklassides me Aloga teineteist märkasime. Märkasime ka seda, mis meie ümber toimub, mis meie ühiskonnas toimub ja see ei olnud paraku meeldiv. Nii need asjad hakkasid arenema. Meie sõprus Aloga kestis Alo surmani," ütles luuletaja ja laulusõnade autor Jüri Leesment, viidates isamaalistele ja eestlaste hulgas väga palavalt armastatud lauludele, mida ta koos Alo Mattiiseniga lõi.

Leesment tõdes, et tema vanemad hoidsid Nõukogude ajal avalikult riiulitel eestiaegsed raamatud ja ta näitas neid ka oma sõpradele. "Me olime nooremates klassides Aloga ainsad, kes lugesid ajalehte. Mina kuulasin iga päev ka Ameerika Häält. Mingit illusiooni selles Nõukogude ühiskonnas meie jaoks ei olnud," meenutas Leesment. "See oli täiesti välistatud, et me oleksime uskunud seda jama, mis lehes kirjutati või koolis räägiti."

 Ta ei olnud kunagi varem laulutekste kirjutanud, kuni Alo pöördus tema poole. "Vaidlesin talle tükk aega vastu, aga Alol oli kinnisidee, et mina need sõnad kirjutaksin."

Leesmendi sõnul tahtis Alo laulu "Ei ole üksi ükski maa" puhul, et fosforiidi vastases laulus ei oleks fosforiidi sõna üldse kasutatud, aga et kõik saaksid kohe aru, millest see laul räägib. "Et see oleks laiem üldistus Eesti kohta. Idee võtta eestiaegsed maakonnad tuli minul," tõdes laulu teksti autor.

"Juba alguses ütlesin Alole, et ma ei taha kirjutada mingeid nutulaule õnnetust väiksest Eestimaast, vaid laulud peavad olema ässitavad ja äratavad. Alo ütles selle peale, et täpselt seda ma mõtlengi," nentis Leesment.

1987. aastal kirjutasid nad "Ei ole üksi ükski maa" ja veidi hiljem viis isamaalist laulu, millest ühe loo "Mingem üles mägedele" sõnad kirjutas Henno Käo. "Nende tekstide puhul võin öelda, et kirjutasin lihtsalt, mis pähe tuli, ja vist läks õnneks."

Kõige raskem oli kirjutada lugu "Sind surmani". "Selle laulu üle ma mõtlesin kõige rohkem," lisas Leesment. "Selle loo tegime viimasena."

Mõni aasta tagasi ilmunud raamatus "Mässav vabaduslaulik" räägib Leesment sellest ajast põhjalikumalt.

"Rõõm on see, et noored neid laule laulavad. Laulud elavad iseseisvat elu, aga mu luuletused ja laulutekstid on täiesti erinevad asjad," tõdes Leesment, kes on välja andnud neli luulekogu.

Leesment on kirjutanud ka teistele ansamblitele laulutekste. "Olen siiralt õnnelik, et Riho Sibul minu poole pöördus ja mul õnnestus Ultima Thulele 15 lugu kirjutada."

21. mail tunnustas Kultuuripartnerluse SA Leesmenti märkamise preemiaga. Preemia on mõeldud kõikidele neile, kelle panus Eesti kultuuri ja ühiskonda on olnud suur, aga selle eest tunnustus ei ole olnud piisav.

"See preemia tuli mulle tõelise üllatusena. Ma olen oma arvates saanud piisavalt tunnustust," muheles Leesment.

Leesmendi sõnul elab ta praegu vaikset elu. "Hakkama saan enam-vähem. Elan rõõmsalt Tartus Supilinnas, sõbrad käivad külas. Kirjutan ma vähe, peaaegu üldse mitte. Ma arvan, et kui midagi uut öelda ei ole, pole erilist mõtet kirjutada."