"2018. aastal osalesin saatesarjas "Iseolemine" ja tutvustasin seal oma puutööd. Saatele reageeris Töötukassa ametnik ja küsis, kas ma tean, et on olemas abivahendite programm. Olin oma varasema ettevõtlusega teeninud raha, ostnud puutööpingi ja vajalikud asjad, aga ei teadnud täpselt, millised töövahendid minu olukorras kõige paremini sobivad ja mul olid suured kulutused. Töötukassa abivahendite programmis nägin võimalust soetada mõned vajalikud tööriistad ja need ma ka sain," ütles tisler Pavel Kadõkov, kes kaotas 19-aastaselt parema käelaba ja silmanägemise, aga on sellest hoolimata pikalt tegelenud täispuitmööbli tootmisega.

Juba siis pani Kadõkov tähele, et töövahendite andmisel ei olnud hindamine pehmelt öeldes päris korrektne. "Töötukassa komisjoni arvamus ei olnud piisavalt põhjendatud. Näiteks lihvimismasina puhul mulle öeldi, et rahas pole probleem, vaid et asjade taga, mida saab, on tema sõber, kellega saab kõik asjad aetud. Ma ei reageerinud sellele, sest olin tänulik, et üldse midagi sain," meenutas tisler.

Siis lõpetas ta tegevuse, panin OÜ kinni, andis tööriistad Töötukassale tagasi ja kolis Saaremaalt Sillamäele, kus ta leidis hoone ja alustas uuesti puutööga.

"Võtsin uuesti Töötukassaga ühendust, et saada tagasi need tööriistad, mida ma kunagi olin kasutanud ja siis hakkas huvitav asi pihta. Ametnik ütles mulle, et ei oma mingisugust tähtsust, mida ma varem olen saanud ja mis varem asjade saamisel põhjenduseks välja on toodud. Ja kust ma üldse tean, et sa puutööga tegeled, ütles ametnik mulle," meenutas Kadõkov.

Tisleri sõnul peavad ametnikud muidugi raha kokku hoidma, aga üks asi on arutu kulu ja teine asi arutu kokkuhoid. "Need asjad lihtsalt seisid kuskil laos," lisas Kadõkov.

Ametnik käis tema juures puutöökojaga tutvumas, lisaks põhjendas Kadõkov kirjalikult abivahendite vajalikkust, kirja saatis ta Töötukassale ja sellele pole ametniku poolt siiani ühtegi vastust tulnud.

Kui Kadõkov sai omal ajal abivahendid, tuli tal idee soodustada puuetega inimeste sisenemist tööturule ja ta hakkas tegema ettevalmistusi dokumentaalfilmi tegemiseks, et näidata, kuidas puuetega inimesed Töötukassa abil integreeruvad tööturule.

"Kuulsin inimestelt lugusid, et see ei ole nii lihtne. Üks ütles, et ma olen selliseid alandusi kogenud, teine ütles, et talle öeldi ära, sul ei ole tegelikult seda vaja ja kõik tõid välja selle, et sinu vajadust niivõrd mitte ei hinnatud, kui alavääristati. Ma ei üldista, on olnud ka lugusid, kus kõik on olnud korrektne ja ilmselt ongi see seotud ametnikuga, kes asjaga tegeleb," selgitas tisler.

Kadõkovi sõnul ei saa ametnik tegutseda oma hetketuju ajel, vaid ametnik peab olema kogu aeg professionaal ja suhtuma mõistmisega inimestesse, kes vajavad erilisi lahendusi.

Algusest peale tundus Kadõkovile, et tal on ametnikuga vastasseis.

"Kultuuriliselt on meil selline arusaamine, kus rohkem, kus vähem ja see sõltub üksikisiku teadlikkuse tasemest, et kui inimene on pime, siis järelikult on ta pimestatud ka vaimses mõttes. Ta on rumal, ei mõista, ei orienteeru tähendustes ega kontekstis ja temaga peab rääkima nagu väikese lapsega, kelle arusaamisvõimekus on väga nõrk," tõdes Kadõkov . "Võib-olla on vaja tõsta ametnike kompetentsi ja pädevust puuetega inimeste osas. Me peame rahaliselt kokku hoidma, aga ei tohi ületada mõistlikkuse piiri."

Kadõkov läheb kohtuma ka Töötukassa juhi Gert Tiivasega, kes helistas talle ja ütles, et tal on juhtunud olukorra pärast piinlik.

"Ma ütlesin talle, et vabandused pole minu lõppeesmärk, vaid ma soovin, et meil oleks põhjust muudatusteks. Tiivas ilmutas valmidust midagi teha ja see on minu jaoks hea märk," rõõmustas Kadõkov. "Mina olen konstruktiivse ja tasakaalustatud suhtlemise poolt. Kui meil on mure, siis peame ennast tegema nähtavaks, sest riik toimib kahes dimensioonis, Üks on mudel, kus viiakse asjad abstraktsioonidega omavahel kokku ja teine on füüsiline maailm. Kui on kriis, on oht, et side nende kahe dimensiooni vahel kaob ära. Teine pool peab olema ka aktiivne. Kui me näeme, et meie suhtes ollakse ebaõiglased, meiega ei arvestata, siis tuleb koostööd ise provotseerida. "

Puuetega inimesed on väga tundlikud ja neid on väga keeruline ühiskonda integreerida. "Üks võimalus seda teha on professionaalsete ametnike kaudu," nentis Kadõkov.