Merit Kopli vahendas Eesti kultuuri Saksamaale kümme aastat. "Tipphetki selle jooksul oli väga palju. Kümme aastat on niivõrd pikk aeg ja tegelikult töötadki iga päev selleks, et oleks need tipphetked ja meeletu edu. Saab välja tuua suuri asju, nagu Arvo Pärdi 90. sünnipäevaga seotud Dresdeni kunstinäitus eelmisel aastal. See oli ajaloo kõige suurem Eesti-Saksa kunstinäitus, mis sai alguse muuseumidirektori külastuskäigust Eestisse," selgitas Kopli.

"Käisime temaga rabamatkal, Arvo Pärdi keskuses. Ta ütles, et eeldas, et satub kuhugi Lasnamäe laadsesse linna. Lennujaamast alates oli ta juba üllatunud. Ostis vist kõik suveniiripoed tühjaks. Ta oli nii õnnelik. Ja kui ma lahku läksime, siis ta ütles, et teeme selle kunstinäituse ära: tegelikult Eesti väärib tutvustamist, sest väga paljudel sakslastel on samasugused eeldused meist."

Kopli tõdes, et niigi tihedasse ja suurde Saksamaa kultuuriellu ka veel Eestit vahele mahutada oli küllaltki raske. "Seda enam, et Saksamaal on ju liidumaad ja sa pead käima igas liidumaas eraldi. Pead üks haaval kõik liidumaad läbi käima, et kontakte leida. Siis pead leidma mooduse, kuidas sakslastele eestlasi n-ö maha müüa, sest me ise mõtleme, et kõik teavad meid."

"Kui ütleme mõne Eesti laulja või kunstniku nime, siis sakslased ütlevad, et oi, tulge ainult. Aga tegelikult see päris nii ei ole. Selleks, et meid sinna kutsutaks peame ikkagi vaeva nägema. Ja mitte ainult ei kutsutaks, vaid midagi ka kinni makstaks. See kõik on päris suur töö. Müüd Eestit, Eesti kunstnikke, seletad neile. Põhimõtteliselt oled nagu turundaja või müügiinimene," selgitas Kopli.

Kuigi tavalisele inimesele tänaval ei pruugi Arvo Pärdi nimi midagi öelda, siis vähegi muusikateadlikud inimesed on siiski selle nimega kursis, märkis Kopli. "Ma ei tea, mida me teeks, kui meil poleks Arvo Pärti. Ta on asendamatu," tõdes Kopli.

"Kultuuri kaudu Eesti müümine on ainuvõimalik. Keda sa veel tead. Kui küsida näiteks sakslaselt, et keda sa Eestist tead, siis inimene hakkab ikka mõtlema, et kas ta on näinud mõnda Eesti filmi, etendust või kuulanud muusikat."

"Kõige paremini töötabki sakslaste siia toomine: festivalidele, kontsertidele või muuseumisse. Et nad näeksid seda. See on kõige tähtsam: sealsete kultuuriinimeste Eestisse toomine," lisas Kopli.