"Surf on minule õpetanud seda, kuidas olla iseenda keskmes. See on nii sportlik kui natuke ka meditatiivne tegevus. Vees oleme mina ja loodus ja lained, pean olema kogu aeg fookuses, surfamine annab elutarust kõige paremas mõttes," ütles surfar ja lepitaja Anneliis Feenstra.

"Surfamine õpetab ka kannatlikkust, sest sa pead igat lainet ootama," sõnas surfar ja muusikakuraator Liisi Voolaid.

Kommunikatsioonispetsialist ja surfar Annelis Rum tõi välja ka kogukonda kuulumise. "See on ka väga endasse tõmbav elustiil, mis dikteerib tegelikult kogu pere- ja tööelu, sest elama peab ilmateate järgi. On tore, kui on kogukond, kes seda kõike mõistab."

"Surmahirmuga koos, aga suure rõõmuga vees," muheles Voolaid.

Kõik kolm tõdevad, et surfama õppimine on keeruline. "Aga kui sa proovid, ja sulle meeldib, sul käib mingi klikk ära, siis see on väga sõltuvust tekitav," ütles Rum.

"Surfamiskirg ikkagi pimestab, sest kogu aeg mõtled sellele, kas saaks vette, kuidas ilmaprognoos on, ja kui on midagi ees, siis kas ma saan oma asju nii planeerida, et kui laine tuleb, saan minna," kirjeldas Voolaid. "Põnev on käia reisidel ja näha surfielu kogukondades, kus see on olnud aastasadu, kui mitte tuhandeid nagu Hawaiil."

Paar korda on Voolaid ka surmahirmu tundnud, kui ta jäi ootamatult lainevahu alla. "See ehmatas, aga tahtsin paremini hakkama saada ja surfamise isu see ära ei võtnud," tõdes Voolaid.

Rumil on paar korda surfilaud jala küljest lahti tulnud. "Kui sa oled ilma lauata keset merd, vaat see on väga hirmus hetk, aga siis tuleb kasuks ujumisoskus. Ujud ilma lauata kaldale," tõdes Rum. "Surf õpetab sulle mitte võtma mõttetuid riske."

Rum peab surfipäevikut ja tõi selle põhjal välja, et 2024. aastal tuli tal kokku 50 surfipäeva. "Ehk siis kord nädalas saad kogeda väga suurt õnnetunnet ja täiuslikku eneseteostust. Eestis surfamine on meil ikka põhiline."