"Seda on aegade algusest olnud. On neid mehena sündinud, kes siiski ei tunne ennast täiskasvanuna mehena ja kannatavad seetõttu, ja on ka neid naisena sündinud, kes täiskasvanuna ei tunne ennast naisena, aga viimasel ajal on selle üle ilmselt mõtisklemisi ja võimalusi rohkem," sõnas Haldre.

Haldre tõi välja, et arstlik ekspertkomisjon tegutseb interdistsiplinaarselt ja koosneb psühhiaatritest, kliinilistest psühholoogidest, endokrinoloogidest, uroloogidest ja naistearstidest. "Me oleme korraga neljakesi kohal, et aru saada, kus see noor või ka vanem inimene oma teekonnal on," selgitas ta.

"Meie esmasena ei diagnoosi, see on ikkagi selline vaheetapp selle inimese teekonnal, kus meie võtame kokku, mis on varem olnud, mis on inimese vajadused, kuidas ta ennast tunneb ja siis saame anda sellised oma soovitused, mis edasi teha," selgitas Haldre.

Ekspertkomisjon alustas tööd 2022. aastal. "Selle aja jooksul on see statistika kuskil 20–25 protsenti, kus me ei saa sellel ajahetkel kinnitada, et tõesti on soolise düsfooriaga tegemist," märkis Haldre.

Tema sõnul on pöördujate seas nii inimesi, kelle puhul otsus on nende elus päästva mõjuga, kui ka neid, kelle puhul on vaja rohkem aega. "On inimesi, kelle puhul tahaks öelda, et kus sa, inimene, varem olid, miks sa nii kaua oled oodanud, sest see võib olla vaimses elus päästev tegevus. Ja on inimesi, eriti kaasnevate vaimse tervise muredega noori, kes on protsessis ega ei tea ise õieti, kus ta omadega on ja ta peabki natuke aega veel arutama ja nõu pidama."

Haldre märkis, et valdav osa pöördujatest on 24–25-aastased. Ta tõi välja, et sageli kaasnevad soolise düsfooriaga ka muud vaimse tervise probleemid. "Ma ütleks, et kui ma esimese 150 pöörduja puhul natuke tegin sellist põlve otsas statistikat, siis oli tõesti nii, et enne meie juurde jõudmist, ma ei räägi soo teemast, vaid olid muud psühhiaatri pandud diagnoosid, olid kuskil 80–90 protsendil pöördujatest," ütles ta.

Haldre rõhutas, et ravi alustamisega tuleb väga ettevaatlik olla. "Kuna ka seda tõenduspõhisust sellisel määral ei ole nagu mujal meditsiinis, siis peame olema väga ettevaatlikud, et millal ja kellel sellise off label raviga sekkuda, millal sekkuda ja mismoodi," sõnas ta.

Ta lisas, et Eestis võiks toetada uuringuid, mis jälgiksid pöördujate teekonda ka pikemas plaanis. "Väga kena oleks, kui Eestis jõuaksime selleni, et toetataks uuringuid selles osas, et mis nendest noortest, kes on pöördunud, saab viie ja kümne aasta pärast," sõnas ta. "Väga õpetlik on see, kui lugeda kirjandust, mis nüüd on hakanud tulema nendest, kes kas on ravi lõpetanud või tagasi pöördunud."

Ta tõi näiteks Ameerika, kus osa noortele suunatud kliinikuid alustas ravi vähese eelhindamisega. "Seal on neid, kes on näiteks ravi pooleli jätnud või kes on väga kannatanud, sest tal oli muu teema, ja seda ei ole kaardistatud, üle kolmandiku. Me ei taha ju Eestis olla arstid, kes teevad midagi sellist, kus kolmandikul läheb valesti."

"Noorte ja teismeliste tervisesse peaks sekkuma selles, et nende vaimset tervist toetada ja vaadata peresuhteid ning pereteraapiat, kus see on vajalik. Aga blokeerida puberteedi arengut, hormoone või operatsioone, sellega tuleb ikka kindlasti oodata."

Tema sõnul on murettekitav, kui ideoloogilised hoiakud hakkavad mõjutama meditsiinilisi otsuseid. "See ongi minu kõige suurem mure, et teinekord kipub ideoloogia sõitma professionaalsesse praktikasse sisse. Siin ei ole mingit tõde," märkis ta.

Haldre rõhutas, et kõige olulisem on selles protsessis noore inimese ja tema pere vahelise usalduse säilitamine. "Kõige tähtsam on säilitada usaldus. Perekonnas tuleb otsida abi ja jätta noorele kõik teed lahti, aga toetada teda ja tema vaimse tervise teemasid," ütles ta.

Tema sõnul võib noore kannatusi süvendada see, kui tal puudub ümber usaldusväärne täiskasvanu. "Väga kurb on vaadata, kui noor inimene kannatab ja tal ei ole ümber kedagi, kes teda toetaks," lisas Haldre.

Lisaks usaldusele peab märkama vägivalda, seda nii kodus kui ka näiteks koolis. "Mulle vahel tundub, et täiskasvanud ei saa aru, mis tähendusega on selline negatiivses toonis suhtlemine või halvustamine, ka keha halvustamine. Me oleme kuulnud uskumatult, kuidas ema või isa on öelnud keha kohta midagi väga halvustavat," sõnas ta.