"Väga rõõmustav on jälle siin olla. Mul on siit palju häid mälestusi. Olen juba mitu korda käinud. Olen siin olnud erinevatel ajastutel, nii et nüüd on väga meeldiv kogemus jälle siin olla," ütles Gazebo enne kontserte.

Gazebo lavanimi tekkis 1982. aastal, kui ta kirjutas oma esimese laulu "Masterpiece". Gazebo tähendab eesti keeles lehtlat. "Kui ma kirjutasin 1982. aastal oma esimese laulu "Masterpiece", kasutasin sõna gazebo selle laulu tekstis. Loo keskel on selline räpikoht: "Ma olen siin lehtlas ja näen vines Valentine varju." Midagi sellist," meenutas ta.

Toona ei olnud Itaalias veel ingliskeelne popmuusika levinud ning Mazzolini sõnul tundus inglise keeles laulmine veider. "Minu produtsent soovitas lavanime kasutada. Mõtlesin, et see nimi sobib küll. Arvasin, et teen selle ühe laulu ja lähen siis tagasi ülikooli kirjandust õppima. Ma ei arvanud, et hakkan muusikas karjääri tegema. Gazebo tundus natuke totter, aga oli vaja vaid ühe laulu jaoks," rääkis ta.

Kriitikud on nimetanud Gazebo loomingut tavadiskost poeetilisemaks ja romantilisemaks. "Ma pidasin seda alati ajaraiskamiseks, kui kuulata tantsima minnes laule tagumiku väristamisest. Ma pidasin seda intellektuaalse energia raiskamiseks," selgitas ta oma muusikalist lähenemist.

Üks Gazebo suurimaid hitte, "I Like Chopin", sündis algselt albumi aeglase lauluna. "Meil oli klaverimeloodia, mis lihtsalt oli ootel. Pärast "Masterpiece'i" hitiks saamist tegime albumit. Albumitele pandi sel ajal alati üks aeglane pala, et inimesed saaksid põsk põse vastas tantsida. See näis aeglaseks palaks sobivat," rääkis ta.

Laulust ei loodetud suurt hitti. "Selle laulu loomisvabaduse aluseks oli tõsiasi, et keegi ei peaks seda hittsingliks, seega saaksime seal ennast vabalt väljendada. Ühelt küljelt isegi muusikaliselt, sest "I Like Chopin" on väga keeruline lugu, seal on erinevat struktuuri ja momente. Mõtlesin, et sõnad võiksid kirjeldada atmosfääri Pariisis 18. sajandi alguses, LGBT 1830. aastatel. "I Like Chopini" sõnu lugedes on need täiesti ajuvabad. Iga sõna ja lause tuleks välja kiskuda ja sellele teine tähendus anda. Ühtäkki sai see aga menukaks," rääkis Gazebo.

Mazzolini isa on itaallane ja ema ameeriklane, mistõttu kasvas ta üles mitmekeelses keskkonnas. "Ma räägin täiuslikult kolme keelt: itaalia, inglise ja prantsuse keelt, sest ma käisin põhi- ja keskkoolis prantsuse kallakuga koolis. Kultuuriliselt nimetaksin ma ennast prantslaseks," ütles ta.

Lapsena elas ta mitmel pool Euroopas ja Lähis-Idas. "Me olime 1967. aastal Jordaanias ja sel aastal toimus Iisraeliga kuuepäevane sõda. Minu isa tahtis turvalisemasse kohta kolida. Kopenhaagen oligi turvalisem, nii et me kolisime sinna."

"See juhtus keset õppeaastat ning tavalises koolis polnud enam kohti. Hipikool oli ainus koht, kuhu mind panna sai. Seda pidasid Ameerika hipid. See oli imeline, sest ma olin kaheksa-aastane ja käisin Jordaanias katoliiklikus nunnakoolis. Ma polnud varem tüdrukuid näinud. Ja ühtäkki olin selles koolis, mis oli tüdrukuid täis," jutustas ta.

Gazebo meenutas, et selles koolis valitses loov õhkkond ja muusika oli kõikjal. "Klassid olid imetoredad, sest ei lähtutud vanusest. Võisid olla tunnis endast neli aastat vanematega. Polnud mingeid rassilisi piiranguid. Klassis võis olla koos oma koera, kalade või papagoidega. Ja kõikjal oli kogu aeg muusikat."