"Varasemas lapspõlves oli jõeäärne ala üks mu põhilisi mängukohti," ütles Jaan Pehk, kes on pea kogu oma elu elanud Türil.

Raamat "Minu Türi" valmis kodulinna 100. sünnipäevaks. "See raamat on minu sisemine kaart, aga kindlasti on siin märkimisväärsel hulgal ka Türi lugu. Ma olen kõikidesse kohtumistesse, mis siin raamatus on, pannud päris palju sisse ka Türi päris ajalugu," tõi Pehk välja.

Raamatus astub Pehk dialoogi paljude inimestega, keda enam ei ole. "Selline vormimõte on mulle tuttav ammusest ajast, kui ma proovisin teha intervjuusid väljamõeldud tegelastega. See mulle sobis, sest sa astud kohe oma maailma ja lased asjadel omasoodu minna ja ei tea ise ka, mis sellest lõpuks välja kukub," muheles Pehk.

Türi kultuurikeskusega seostuvad Pehkil elu esimesed mälestused lauluvõistlusest. "Siin ma sain 1982. aastal oma elu esimese laulukonkursi võidu ja siin kinosaalis oli minu esimene suurem kinoelamus, kui ma käisin emaga vaatamas suurepärast muusikafilmi "Nukitsamees"," meenutas kirjanik.

"Surnuaed oli minu lapsepõlve mängumaa. Enam ma oma peidukaid üles ei leia, sest sellest on ikkagi 35 aastat möödas, kui ma siin ringi tuulasin. Koht on endiselt pisut metsik, midagi siin muutunud ei ole ja see mulle meeldib," nentis Pehk. "Võib-olla natuke lagedamaks on läinud."

"Ma arvan, et isegi kui me ei taha seda endale tunnistada, jääme me ikkagi üsna selliseks, kes me olime ka lapsena. Ma arvan, et ma väga palju muutunud ei ole, välimuselt võib-olla," tõdes Pehk.