Silvia Soro sõnul on söömishäired sageli seotud iseloomujoontega. "Öeldakse, et söömishäired on niisugune iseloomutüübiga seotud asi. See ei ole otseselt pärilik haigus, aga pärilik on inimese iseloom ja mingisugused eesmärgid või kuidas ta võtab asju vastu," ütles ta "Ringvaates".

Soro sõnul nimetatakse söömishäireid sageli "tublide tüdrukute haiguseks". "Ehkki ma ei saa öelda, et ma nooruses oleksin tahtnud olla tubli tüdruk, pigem tahtsin olla tegija, andekas. Tubli tüdruk oli selline, kes ei ole võib-olla andekas ja hinnatud, aga kogu aeg see soov saavutada maksimumi viib selleni, et sa hakkad ennast kontrollima ka söömise koha pealt," rääkis ta.

Tema enda kogemus söömishäirega algas juba lapsepõlves. "Minul viis see välja buliimiani. Enamasti löövadki söömishäired inimestel välja murdeeas, nii 12-aastaselt. Minul hakkas see ka umbes neljandas klassis," meenutas Soro.

Tema sõnul võisid haigust vallandada isegi väiksed kommentaarid välimuse kohta. "Piisas, et ma olin klassis hästi vaikne tüdruk, natukene tögati ka ja tehti roppe laule, pandi mind mingi klassivennaga paari ja siis korraga võib-olla mainiti, et oled natuke priske ja kas sa pead ikka seda pirukat ostma," ütles ta.

Kõrged ootused ja enesekriitilisus kordusid ka järgmises põlvkonnas. Herta Soro sõnul mõjutas teda tugevalt see, et peres olid kõigil endale suured nõudmised. "Meie pere puhul oligi suurimaks mõjutajaks see, et meil olid kõigil endale hästi kõrged standardid. Oligi see, et sa oled ise enda kõige suurem eeskuju, see oli kogu aeg see jutt," ütles ta.

Herta meenutas, et ema ei kritiseerinud lapsi, küll aga iseennast. "Näiteks ema ütleb peeglist vaadates enda kohta, et see ei sobi ja see ei sobi. Siis paratamatult hakkab lastele üks hetk külge, et ema vaatab ennast kriitiliselt, äkki mina pean ka vaatama," rääkis ta.

Koolikiusamine ja vajadus tõestada viisid Herta treeningsõltuvuseni. "Mul juhtus ikka seda ka, et koolis hakati murdeeas kaalu pärast tögama. Ja see ka mõjutas. Siis ma seadsingi endale, et mul peab olema suur tahtejõud ja sellest siis tekkiski tahtejõud kui kinnisidee ja piiri järjest kaugemale lükkamine," rääkis ta. "Ma tõesti treenisin igal õhtul. Mul oli kindel rutiin ja ükskõik, kus ma olin, ma pidin seda tegema. Näiteks olime sõbrannadega kuskil ööseks, nemad mängisid lauamängu ja mina ütlesin, et ei, ma pean praegu oma treeningrutiini tegema. See oli selline sõltuvuslik treening," lisas Herta.

Pere noorim tütar Marta tõdes, et kodused harjumused aitasid tal anoreksiat varjata. "Me ei söönud kunagi koos. Me ei olnud selline perekond, kellel olid sellised, et nüüd istume maha, sööme õhtusööki. Igaüks võttis kapist, kui kõht oli tühi," kirjeldas ta. Tema sõnul võis just see olla üks põhjus, miks probleemid tekkisid. "Sellepärast meil võib-olla oligi see Hertaga nii lihtne tekkima," ütles ta.

Marta sõnul ei julgenud ta oma muresid alguses tunnistada. "Ma ei olnud endaga aus, ma ei olnud vanematega aus, et mul midagi viga on. Ma ei söönud. Mõnikord määrisin taldriku toiduga kokku ja panin kraanikaussi, kui juba kahtlused tekkisid," rääkis ta. "Tervisele mõjus kehvasti. See on kõige hullem – muidugi ka vaimne osa, aga ikkagi need füüsilised tagajärjed, mis lõpuks tekivad: igasugused uneprobleemid, naishormoonid ei tööta korralikult ja igasugused sellised," lisas Marta.

Silvia Soro nentis, et vanema tütre anoreksia algus oli petlik. "Kui haigus ennast alguses ilmutab, siis ta tuleb imeilusana, sest anoreksia puhul on niimoodi, et laps muutub päeva pealt jube korralikuks ja tubliks," rääkis ta. "Kui üleöö su laps, kes on muidu ajanud tuba segi ja söönud magusat ja käinud sõpradega väljas, ühtäkki hakkab iga päev koristama, riideid peensusteni täpselt kokku lappima, sööb väga peeneid portse – mina alguses olin nii rõõmus. Ma rääkisin kõigile, et mul on nii tubli laps, selline tahtejõud, nii vägev, oh, kus nüüd läheb kõik ülesmäge," meenutas ta. "Anoreksia on ikkagi surmahaigus," rõhutas Soro.

Lavastus "Täiuslik" sündis Tartu 2024 teema-aasta raames. "Teema oli ellujäämise kunstid ja kuna ma parajasti käisin ka vaimse tervise improkoolitustel, seal ka räägiti, et on projektikonkurss. Siis mul tuli mõte, et meil ikkagi on selline ellujäämise lugu," rääkis Silvia. "Mõtlesime ja arutasime, kas me ikka teeme, sest kui sellise teemaga lähed rahva ette ja tuleb negatiivset tagasisidet...," meenutas ta.

Kartused osutusid asjatuks. Herta sõnul on publik võtnud lavastuse vastu suure empaatiaga. "Tagasiside on olnud endalegi üllatavalt positiivne. Mõnel ongi keeruline vaadata, palju publikut on saalis ka nutma hakanud, aga meil ongi tulnud tagasisideks see, et väga paljud inimesed on endas avastanud asju, mida nad varem ei ole osanud täheldada," rääkis ta. "Näiteks emad, kes ongi käinud tütardega, ja tütred on julgenud pärast öelda, et mul ongi selline probleem, või mõni lapsevanem on märganud oma lapses sarnaseid mustreid," lisas Herta. "See on selles mõttes olnud eduelamus, et inimesi siiski kõnetab."