Eesti Televisioon on 20 aastat noorem kui sina oled. Sina said 90-aastaseks ja EestI Televisioon suvel 70-aastaseks. Mis on sinu kõige esimene mälestus seoses televisiooniga?

Kui mul nüüd õigesti meeles on, siis see oli kuskil 60ndate alguses, ma olin siis Puhjas õpetaja ning võitööstuses oli vist televiisor. Mäletan, et need olid hokivõistlused, ei mäleta enam, kes mängisid, aga hokimängu sai vaadatud. Ju need olid maailmameistrivõistlused, sest aastate järgi ei saanud siis olümpiamängud olla – need toimusid vastavalt 1960. ja 1964. aastal –, see oli kuskil seal vahepeal. Aga see oli esimene mälestus.

Milline ja millal oli sinu esimene ülesastumine televisioonis ajakirjanikuna?

Ilmselt tuleb selleks lugeda 1965. aasta 5. jaanuari otsesaadet Tartu kultuurihoonest laste peolt.

Kui me nüüd liigume veel kümnendeid edasi ja räägime üldse Eesti Televisioonist, siis kui oluline oli 70ndatel ja 80ndatel Eesti Televisioon meie inimese jaoks? Sina saad vaadata sellele nii-öelda seestpoolt.

Ma arvan, et ikkagi väga oluline, eriti 80ndad ja 80ndate teine pool. Ka mina astusin siis üsna eesliinile sarjas "Surma ei otsinud keegi", kus ma tõin ekraanile Nõukogude võimu kuriteod Eesti rahva vastu, milleks oli sundkollektiviseerimine, millest räägiti kogu aeg, justkui rahvas vabatahtlikult astus kolhoosi.

Kas see on üks neist teemadest, mille sa tõid esimesena Eesti ajakirjandusse?

Samas saates ma tõin veel ka nõukoguliku maareformi, see oli teine niisugune teema, millest ka ei olnud eriti räägitud. Kui ma jõudsin juba sarja "Viiekümnendad" alustamiseni, siis seal esimestes saadetes ma rääkisin kolhoosiviletsusest, mis oli 1950. aastaks juba endast märku andnud. Oli kolhoose, kus aastase töö eest ei saanud inimesele maksta isegi mitte kopikat raha ega grammigi teravilja või kartulit. Kolmandas saates ma tõin sisse kaheksanda pleenumi, millest ei olnud ka seni avalikult räägitud ning millega käivitati ikkagi täiesti ajuvaba nõiajaht.

Muidugi tõin ma seal sisse ka küüditamise, suure küüditamise üksikasju ei olnud kunagi üldse räägitud. Minu küüditamise saade, mis pidi eetris olema 14. novembril, lükati aga edasi, diktor tuli tund aega enne saadet ekraanile ja ütles, et kahjuks saates avastatud faktoloogiliste ebatäpsuste tõttu näete seda saadet kunagi hiljem.

Kuigi ebatäpsusi ju ei olnud?

Ebatäpsusi ei olnud, ma olin kõik andmed saanud partei- ja ajalooinstituudi arhiivist.

Kui sa nüüd tagantjärele vaatad oma teletööle, saadetele ja sarjadele, siis mille üle sa oled kõige rohkem õnnelik, et sa said seda teha?

Üks asi, mille üle ma kindlasti väga õnnelik olen, oli Tammelehe viktoriin, sest 1962. aastal oli loodusuurijate selts nimetanud Eesti rahvuslinnuks suitsupääsukese. Suitsupääsukese värvid olid lühidalt öelduna must ja valge, kuigi mustal oli sinakat tooni ja kõhul oli ka kollakat, aga tema värvus anti lühidalt öelduna must ja valge.

Juba siis läks seltskondades kuidagi jutuks, et millised rahvussümbolid veel võiksid olla ja siis muidugi öeldi, et võiks olla ka rahvuslill. Enamasti pakkusid inimesed ikka kas rukkilille või sinilille, muidugi ka karikakar oli nimetatud. Mulle jäi see kuidagi nii hinge ja kõrva ning ma mõtlesin siis, kui ma televisiooni juba tööle olin juba tulnud, et peaks panema käima ühe saatesarja, kus selle rahvuslille saaks ära valida, sest äkki valitaksegi rukkilill või sinilill ja siis meil on sinimustvalge rahvussümbol lille ja linnu peale kokku.

1968. aasta varakevadel kuulutasime välja rahvuslille valimise, vastused tulid niimoodi, et juba kevadel saime teada anda, et eesti rahvuslilleks on valitud rukkilill. Kui see sai ära tehtud, siis selle üle ma olin tõesti väga uhke.

Sa oled oma pika elu jooksul jõudnud olla nii ajakirjanik kui poliitik. Kumb roll on sulle tähtsam või olulisem olnud?

Kui ma nüüd mõtlen ikka selle peale, et 20. augustil 1991. aastal sain ma hääletada Eesti riigi jälle iseseisvaks, siis midagi olulisemat sinna kõrvale panna on väga raske. Samas ega ma ei saa ka neid saateid, millest juba juttu oli ja võib-olla paljusid oma saateid, mis ka inimestele ikkagi midagi andsid, ka olematuks kuulutada.

Päris kaalukausile neid panna ei saa, või siis kui panna, siis on erinevad kaalud.

Ilus laulusalm, mida me kõik mäletame just eriti Eri Klasi esituses, ütleb, et sajani jõuad, tunnustust nõuad. Sina oled seda tunnustust saanud ka varem, sa oled ENSV teeneline ajakirjanik, Eesti meediaettevõtete liit on andnud sulle elutööpreemia, sul on Valgetähe viienda klassi teenetemärk ning Riigivapi teise klassi teenetemärk. Millist sa pead kõige olulisemaks või on see hoopis tükkis midagi muud, mõne vaataja telefonikõne või kiri?

Eks ka mõni telefonikõne on väga meeldiv olnud, täpselt samuti nagu on olnud ka ebameeldivaid kõnesid. Tunnustused on erinevad ja ega neid pingeritta ei saa seada, sest selles pingereas on vaieldamatult Riigivapi teise klassi teenetemärk kõige kõrgem ja teised jäävad allapoole.

Mille üle sa igapäevases elus rõõmu tunned või mis sulle hingepidet praegu pakub?

Selle üle, kui televiisorit ega ajakirjandusest midagi hullu lugeda ei ole. Loomulikult kui sõpradel ja sugulastel ka hästi läheb, kui kellelgi halvasti läheb ja keegi haigeks jääb, siis muidugi teeb meele kurvaks. Elan nagu iga Eesti inimene.

Soovin sulle enda ja kolleegide poolt ikka niisugust vaimuerksust, jõudu ja rõõmu. Aga mida sina soovid 70-aastasele Eesti Televisioonile?

Ma soovin Eesti Televisioonile ka oma sõnumites ausaks jääda. Tuua ekraanile ikka see, mis on Eesti riigile ja järelikult ka rahvale kõige olulisem. Veel ka see, et kava oleks mitmekesine, et iga inimene leiaks päeva jooksul midagi, mis talle meeldib. Ma arvan, et siis võib ta oma tööga rahule jääda.