Kui uskuda arhiivi, on Eesti Televisioonis olnud nelikümmend kuus diktorit. Mõni neist ei tule üldse tuttav ette, mõnda, nagu näiteks Ruth Püss-Perametsa, Alice Talvikut või Ivi Kreeni mäletavad vanema põlve inimesed siiamaani. Nagu ka Endel Sõerdet, kes töötas ETV-s kokku ligi pool sajandit. Ja mitte ainult diktori, vaid ka saatejuhi ja reporterina.

Ei pea ju ütlemagi, et ta oli rahva seas tuntud ja hinnatud. Kes siis veel, kui mitte tema, keda võis pea igal õhtul näha kõigi eestlaste kodudes. Alati laitmatu väljanägemise ja sõnakasutusega. Aga kas ainult sellest piisas, et olla oma ala tipus? Raul Rebane ütleb, et eelkõige tingis tema populaarsuse uudisteankru tunnetuslik usaldusväärsus. See on midagi niisugust, mida õppida ei saa, see kas on või seda pole, ja Sõerdel see oli.

Saatus ei olnud tema vastu armuline

Saatus ei olnud tema vastu just armuline, määrates tema sünniaastaks 1926. aasta, kuid kes sellele vaatamata elas oma elu võimalikul parimal moel. Esimese nõukogude okupatsiooni ajal oli ta varateismeline 14-aastane koolipoiss, kel õnnestus harva millegi erilisega silma paista. Kuid Endel oli kõva spordipoiss, kes kuulus kooli võistkonda kõikides pallimängudes ja oli edukas odaviskaja-kuulitõukaja. Granaadiviskes tuli ta Eesti meistriks ja püstitas koguni Nõukogude Liidu noorterekordi. Kuna see juhtus 1941. aasta 22. juunil ehk sõja esimesel päeval, pole protokolle selle kohta kahjuks säilinud.

Musikaalse lapsena panid vanemad ta muusikat õppima, kuid tema viiuli- ja klaveriõpingud ei kestnud kauem kui paar aastat. Tegusal poisil lihtsalt ei jätkunud kannatust. Ise nimetab ta pilliõpingute katkestamise põhjusena seda, et ta ei suutnud ise viiulit häälde panna. Küll aga mängis ta kooli sümfooniaorkestris flööti ning hiljem perepidudel akordioni.

Oli suur tasakaalukunstnik

1944. aastal oleks ta soovinud liituda admiral Pitka vastupanuliikumisega, kuid admirali ta ei leidnud ja Vene väkke minna ei tahtnud.

"Kui tuli kutse Vene sõjaväkke, jätsin lihtsalt prillid koju," on Endel Sõerde jutustanud ühes hilisemas intervjuus. "Ütlesin, et ei näe tabelist isegi kõige suuremaid tähti ja neil polnud mingit moodust kindlaks teha, kas ma valetan või mitte. Nii ma siis pääsesin ka sellest katsumusest, aga klassivennad, kes ilma väljaõppeta Kuramaale saadeti, enamikus sinna jäidki."

Kui Eesti lõpuks vabanes, oli ta juba pensionieas. Vahele jäi mitu okupatsiooni, pikim neist kestis pool sajandit. Pole kahtlustki, et Endel oli suur tasakaalukunstnik, sest ta saavutas oma ametis kõrgeima kategooria ning luges eetrisse kõige vastutusrikkamaid teateid, aga pääses siiski kommunistlikku parteisse astumisest.

Endel on meenutanud, kuidas partei keskkomitee saatis kord nekroloogi, millele olid lisatud juhtnöörid: lugeda tõsiselt, aga mitte kurvalt. "Nagu ma oleksin kunagi lugenud nekroloogi naerdes või nuttes," muheles Endel. Ju oli tegu mõne isikuga, kelle surmast ei saanud vaikimisi mööda minna, aga kes polnud tähtsatele parteitegelastele alati mokkamööda käitunud.

Ettekirjutustel, millest diktorid pidid juhinduma, polnud tegelikult otsa ega äärt. Need mahtusid hädavaevu ära kolmele masinakirjaleheküljele. Loomulikult pidi ta vabalt ja kiiresti orienteeruma tekstis ja videomaterjalides, tooma vaatajani selgelt teksti mõtte, lugema väljendusrikkalt kaadris ja kaadri taga vahetult eetrisse minevaid või salvestatavate saadete originaal- ja muid tekste, aga ta pidi tundma ka partei ja valitsuse määrusi, käskkirju, korraldusi ja teisi juhendmaterjale, mis puudutasid telesaadete ideelis-poliitilisele ja kunstilisele tasemele esitatavaid nõudeid, ühiskondlik-poliitilisi sündmusi, Nõukogude Liidu majandus-, teadus- ja kultuurisaavutusi, kuni töökaitse, ohutustehnika ja tuletõrje-eeskirjadeni välja.

Suurim väljakutse oli neljatunnise Nikita Hruštšovi kõne ettelugemine

Ühe suurema katsumusena on Endel meenutanudki Nikita Hruštšovi nelja ja poole tunnise kõne tõlke ettelugemist. Ühel hetkel ta tundis, et käed hakkavad värisema. Õnneks tuli talle meelde kuskilt kuuldud tarkus, et mitu kehaosa ei saa korraga väriseda. Nii hakkas ta väristama suurt varvast – ja ennäe – käte värin lakkas. Lisaks kõigele muule oli stuudio prožektorite all palav ja tal tekkis tõsine mure, et higi hakkab nina otsast alla tilkuma. Nii siiski ei läinud, sest kõne sai enne otsa.

Ent kuidas ta üldse diktoriks sattus? Kui oleks läinud nii, nagu tema vanemad soovisid, siis oleks Endel Sõerdest saanud arst. Pärast Tallinna 7. keskkooli lõpetamist 1945. aastal astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda, ent katkestas meditsiiniõpingud pärast teist õppeaastat. Miks? Ise on ta oma ankeeti märkinud, et tervislikel põhjustel. Aga tema noorem vend Kaljo, hilisem tuntud proviisor, peab tõenäolisemaks, et kuna pere ei suutnud teda enam toetada, tüdines ta ära tühjast kõhust. Ilmselt puudus tal arstiteaduse vastu ka tõsisem huvi, ilma selleta on ennast väga raske õppima sundida.

Esimene saade sündis laiskusest

Tegusa inimesena jäi Endlile pelgast diktoritööst väheks ja ta võttis hea meelega teha ka saatejuhtimise tööd. Esimene saate pakkus talle välja ETV tolleaegne pealik Leopold Piip. See saade sündis laiskusest. Nimelt saatsid inimesed tollal telesse palju kirju, enamasti igasuguseid kaebekirju elu-olu üle üldiselt, aga ka konkreetselt saadete kohta. Küsimused kippusid korduma. Nii arvaski Leopold Piip, et milleks neile kõigile isiklikult vastata, kui seda saaks teha mõnes saates kõigile korraga. Nii algatati saade "Vastame kirjadele", kus Endel luges kirjades esitatud küsimusi ja Leopold Piip vastas.

Saateid, mida Sõerde juhtis, kogunes aegade jooksul omajagu, enamasti olid need seotud tema huviga looduse vastu: "Tammeleht", "Ka-Ja-Mees" (kala- ja jahimeeste saade, sest ta oli ka kirglik jahi- ja kalamees), "Kajalood" (allveearheoloogiast), aga ka põllumajandussaated "Jõudu tööle!" ja "Seekord sedapidi" ning eriti "Monitor", mis tutvustas teisi saateid ja millega ta sõitis läbi kogu Eesti.

Seitsmekümneaastaselt "Aktuaalse kaamera" püstolreporteriks

Vabas Eestis sai Endel Sõerde elada kümmekond aastat, mida ta kasutas täiega – selle asemel, et vabalt võtta, hobidele ja lastelastele pühenduda, hakkas ta hoopis "Aktuaalse kaamera" reporteriks. See oli erakordne, sest seitsmekümneaastaseid püstolreportereid pole meil just palju olnud, võib-olla ta ongi kõigi aegade ainuke.

Tol hetkel peaaegu 75-aastasena oli ta vanim põhikohaga töötav ajakirjanik Eestis, kuigi pealtnäha poleks teda keegi pealt seitsmekümneseks pidanud, tollal isegi veel kuuekümneseks mitte. Ta ise rääkis oma vanusest mõnusa muheluse saatel, et oli kord 23-aastasena olnud üle kolmekümneste meeste seltskonnas, kes hakkasid arutlema, et meheks enne kolmekümnendat eluaastat ei saadagi. "Tundsin ennast puudutatuna, sest olin juba abielus ja pidasin ennast ikka meheks küll. Ütlesingi neile nii. Nad vaatasid mind jahmunult ja hakkasid vabandama. Nüüd, vanas eas, näen jälle noorem välja. Polegi vist paha variant?"

Vanemas eas diagnoositi leukeemia

Ometi ei saanud see töö talle olla kerge, eriti viimastel aastatel, kui tal oli juba diagnoositud leukeemia. Ta hoidis oma haigust kiivalt enda teada, isegi tema pere sai sellest teada alles siis, kui haigus oli jõudnud lõppjärku. Ta käis regulaarselt haiglas verevahetusel, aga kuna tal oli eluaeg olnud probleeme silmadega, siis eeldati, et ju ta käib seal oma nägemise pärast ega päritud ka.

Mis teda kannustas? Ta ise on korduvalt rõhutanud, et see oli uudishimu, mis ei jätnud teda maha elu lõpuni. Nagu ka kirg allveearheoloogia vastu.

Tema soe suhe veega algas juba enne viiendat eluaastat, kui ta Tallinnas Aia tänava basseiniga saunas ujuma õppis. Ta ei teadnud siis veel, kuidas ujutakse, aga tõmbas vee all kopsud õhku täis ja liikus siputades edasi. Veidi hiljem avastas ta, et samamoodi saab püsida ka vee peal. Isa oli päris ära ehmatanud, kui avastas, et laps ujub. Mingil ajal 1950. aastatel luges ta ajalehest kuulutust, et soovijad võivad tulla tuukriks õppima. Endel läks, aga tuukrina ei jõudnud ta kaugemale kui Pirita jõe põhja.

Akvalangiga sukeldumisest sai tema kirg

"See oli kohutav tinakoorem, mida tuli kaasa vedada," meenutas ta. Siis aga toodi Eestisse kaks esimest akvalangi ja pandi ALMAVÜ ehk Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlikku Ühingusse luku taha. Olevat olnud nii strateegilised asjad, et igaüks ikka ei käpi. Endel siiski sai sealt ühe kätte, millega ta siis Merivälja muuli pealt esimese katse tegi. See meeldis talle nii väga, et sellest sai tema eluaegne kirg.

Endel oli väga uhke selle üle, et ta oli teadaolevalt esimene eestlane, kes akvalangiga sukeldus, ja kelle eestvedamisel pandi alus Nõukogude Liidu esimesele mittesõjaväelisele allveeklubile.

"Kalevi" juhtidelt suutis ta välja rääkida treenerikoha ja värvata aastateks sellele tööle Ott Ernesaksa. 1970 – 1980. aastatel olid kõrged allveeujumistiitlid meil üsna igapäevane asi. Kokku on Eesti allveeujujad Nõukogude Liidu meistri- ja karikavõistlustelt ning rahvusvahelistelt suurvõistlustelt võitnud üle saja medali ja selles oli ka Endlil oma osa. Eesti Allveespordi Föderatsiooni presiidiumi valiti ta 30 aastat järjest, korduvalt oli ta selle esimees ja abiesimees. Aktiivselt tegutses ta ka allveespordikohtunikuna, kus tal oli üleliiduline kategooria ja oli (jälle) esimese eestlasena Nõukogude Liidu meistrivõistluste peakohtunik.

Moodustas allveearheoloogiaklubi Viikar

Endli teine suur huvi oli allveearheoloogia. See sai alguse sellest, et meremuuseumi mehed ta 1979. aastal üles otsisid, sest ta toimetas tollal ETV loodussaateid. Koostöös sündiski saade Hiiu madala tulelaeva otsimisest ja leidmisest. Sellest alates kutsuti ta edaspidi ekspeditsioonidele kaasa. Koos teiste huvilistega moodustasid nad allveearheoloogiaklubi Viikar, mille president Endel kaua aega oli. Kõige hing oli muidugi kapten Vello Mäss, keda Endel pidas Põhjamaade erudeerituimaks allveearheoloogiks.

1982. aastal said nad enda käsutusse maha kantud kalalaeva, mille nad ära remontisid ja seadmetega varustasid. Endel arvas, et kuna Eesti rannik on uppunud laevu täis, siis jätkub siin tegemist veel mitmele põlvkonnale. Ta ise pidas kõige huvitavamaks leiuks, mille juures tal endal oli õnn olla, Maasilinna laeva, ainulaadse plangutusega 15. sajandist pärit alust, mille sarnast teist maailmas ei teata.

"Kord leidsime saja-aastaselt purjekavrakilt huvitava kujuga pudeli, naturaalne kork peal," kirjeldas Endel kunagi. "Võtsime korgi ära, nuusutasime, täiesti tänapäevane ketšup!" Aga nad leidsid vrakkidelt ka imelist hiina portselani.

Oma tulevast naist Virge Pakki kohtas Endel Tallinna 7. keskkooli lõpuklassis, kuhu nad mõlemad olid sattunud koolide ühendamise käigus ja mille nad lõpetasid 1945. aastal. Kohe samal sügisel astusid mõlemad ka Tartu Ülikooli, Virge kehakultuuri õppima ja Endel arstiteaduskonda.

Mõne aasta pärast nad abiellusid ning sündisid nende tütred Riina ja Reet. Tallinn oli alles sõjahaavades, korteritega oli kitsas. Algul elati Virge ema kahetoalises korteris Vesivärava tänaval, kuid pere kasvades (1953.a sündis tütar Reet) õnnestus vahetada kolmetoalise vastu ühiskorterisse, kus kolmandas toas elas üks preili, peen vanapiiga. Nii otsis Endel võimalusi, kus pere saaks olla omakeskis.

"Mu isa oli suur organisaator," meenutab tütar Riina. "Et lapsed saaksid suve maal veeta, otsis ta meile suvitamispaiga Tallinna lähedale Kloostrimetsa. Hiljem, 1967. aastal, saime krundi Rannamõisa aianduskooperatiivi ning sellest ajast on meie suved olnud seotud sealse suvilaga."

Üdini džentelmen

Riina mäletab, et isa oli ühelt poolt üdini džentelmen – näiteks oli tal olnud selline ütlus, et kui lauas on veel ükski poolsurnud meesterahvas, siis naised ise endale ei kalla! Aga teisalt – kui ta kalalt tuli, jättis saagi õue, kus naised seda rookima asusid. Alles siis, kui väimees ka naistele appi läks, lõi temagi käed külge.

Kui Endlit tõmbas igal vabal hetkel vee äärde, siis Virge huvid olid seotud kuiva maaga, täpsemalt võimlemisega. Nii töötas ta Tallinna Kehakultuuritehnikumi õppealajuhataja ja direktorina ning hiljem Tallinna Kalinini rajooni spordikooli direktorina, mille kõrvalt tegutses ka iluvõimlemistreeneri ja -kohtunikuna, milles saavutas üleliidulise kategooria. Muuhulgas tegi ta Eesti Raadios hommikuvõimlemissaateid. Oma kire võimlemise vastu pärandas ta tütardele, eriti Riinale, kelle ta pani võimlemistrenni juba kuueaastasena.

Täna on Riina saavutuste nimekiri mitu lehekülge pikk: ta on olnud koolinoorte laulu- ja tantsupeol liikumisrühmade üldjuht, liikumisrühmade koreograaf ja lavastaja ning tantsupeo võimlemisrühmade üldjuht. Ise on ta kõige uhkem kodarraha aumärgi üle, mille ta pälvis möödunud aastal. Olgu öeldud, et kodarraha on aegade ülene aumärk ning kõrgeim austusavaldus neile, kes on pühendunult andnud kestva panuse laulu- ja tantsupeo liikumisse.

Kirglik eesti keele kaitsja

Endel oli ka kirglik eesti keele kaitsja. Ta polnud ju eesti keelt rohkem õppinud kui üldhariduskoolis, kuid teadis sellest rohkem kui nii mõnigi eesti filoloog. Tema oli proff, kes jälgis kogu aeg raadio- ja telediktorite tööd, kirjutas ka kodus välja lauseid, mis olid tema meelest vigased. Nii oli tal elust enesest palju näiteid, mida ta kasutas diktorite koolitamisel. Riina mäletab, et tal oli isast palju abi, kui koolis olid deklameerimisvõistlused, sest isa aitas luuletuse välja valida. Isa andis Riinale head nõu ka siis, kui viimane oli juba tantsupidudel võimlemisrühmade üldjuht – õpetas, kuidas rääkida staadionil, kus tuli arvestada kajaga.

Endel oli õnnelik, kui sündisid tütrepojad Margus ja Urmas. Kes siis lastelaste üle heameelt ei tunne, aga Endlit rõõmustas ka see, et mehi tuli juurde ja perekond hakkas sooliselt tasakaalustuma. Nii nagu ta võttis allveeharrastustele kaasa oma tütreid, võttis ta sinna kaasa ka lapselapsi, kuigi oma veearmastust ta kellelegi neist ei pärandanud.

Küll aga pärandas ta neile oma telearmastuse, musikaalsuse ja huvi muusika vastu. Kui tütrepoeg Margus Voolpriit 1990. aastal keskkooli lõpetas ja kuidagi nagu maa ja taeva vahele jäi, rääkis Endel talle telemajas välja operaatori assistendi koha. Nii on Margus koos vanaisaga teinud päris hulka "Aktuaalse Kaamera" reportaaže, ja on jäänud operaatoritööle truuks tänaseni. Vend Urmas oli üks neist kolmest noorest mehest, kes asutas 1994. aastal omaaegse kuulsa ansambli Blind ja töötas hiljem ETV helirežissöörina. Ootamatu terviserike viis ta meie hulgast 2022. aastal.

Virge suri pärast rasket haigust 1988. aastal. Endel oli siis 62-aastane. Naisi, kes oleksid hea meelega Virge kohale asunud, leidus mitmeid, aga Endel oli öelnud, et tal oli maailma parim naine, teist sellist ei ole ja vähemaga ta ei lepi.

"Diktorid. Endel Sõerde"(1992)