Filmi "Torn" peategelane Kalju: eks ma veidi metsa poole olen
Kolmapäeval jõudis kinodesse Kullar Viimse dokumentaalfilm "Torn". Filmi peategelane Kalju Sapas rääkis "Ringvaate" stuudios oma töölembusest ning keerukatest olukordadest, mida pere lahkumine kaasa on toonud.
Filmi treileri vaatamine tõi Sapasele pisarad silma. "Üksindus ja igatsus," kurtis Haanjamaal elav mees. Seltsi pakuvad Kaljule kassid, hiired ja mõned ekskursandid. "Parem nemad kui mõned õelad naabrid kallale tikuvad," naeris mees.
"Neile ei meeldi midagi minust," tõdes Kalju, kes nõustus, et ta kõige tavalisem mees pole. "Eks ma kunagi noorena sain oma tehtud lumesaani propelleriga vastu pead ja veidi metsa poole olen," naeris Kalju.
"Ma olen lapsest saati kogu aeg millegi kallal nokitsenud. Kõigepealt oli mul Abjas poisikesena kanakuudis töötuba, selle puistasivad mul teise kamba mehed puhtaks. Siis oli ühes vanas kuuris, vanas riidekapis ja siiamaani. Nüüd on terve elamine töötuba, õieti elamist enam ei olegi," nentis mees.
Filmi nimi tuleb tornist, mida 77-aastane Kalju oma elupaiga lähedusse ehitas. "Filmitegijad ka ütlesid, et tahaksid mind aidata, aga ei tohi aidata. Ma ise ka ei tea, miks mul seda torni vaja on. Ju siis kuskilt ülevalt on käsk antud, et ma pidin maale minema, et kolhoosis tööd teha. Hindajat oli väga vähe. Ikka mõeldi, et temal aega on ja raha vaja, nii et las rabeleb," sõnas ta.
Kalju ei teagi, kas enda ümber inimesi igatseda. "Kuidas võtta. Kellele ma olen liiga karvane, kellele olen ma liiga aeglane, kellele liiga kiire. On igasuguseid pretensioone olnud. Mõni ütleb, et elan liiga vanaaegselt, toon ämbriga allikast vett ja majas vett ei ole. Ma ütlen, et kui ma üksinda elan, siis mul pole vaja. Paar ämbrit toon nädalas ikka ära ja ahju võin kütta. Oleks pere, nagu kunagi oli, siis oleks teisiti, aga kuna ei tahetud enam, siis jäigi asi niimoodi seisma," nentis ta.
Kalju Sapase laps ja lapse ema lahkusid kuue aasta eest, kui tütar sai nelja-aastaseks. "Hakkasin sinna külla käima, aga ei lastud ligi. Tütar viidi eest ära ja lõpuks sõimati nägu täis. Pidin siis kohtusse andma asja. Kohtus öeldi prouale, et kui takistate isal tütrega kohtumist, siis lähme teie vanemlike õiguste kallale. Seal süüdistati mind, et mina olin halb pool, aga öeldakse, et ühepoolset viga pole, on kahepoolne. Kui ma vägivaldne ei olnud, juua täis peaga kunagi koju ei tulnud, küla peal ei käinud, aga ikka olin halb," selgitas Kalju.
"Sellepärast mulle siia pähe igasugu saasta ongi kogunenud ja ei saagi selle mätta tagant edasi," lisas ta.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Ringvaade"







