Mõned nädalad tagasi Viinis toimunud Eurovisiooni lauluvõistlus oli esimene, mille peaprodutsent oli eestlane Gert Kark, kes on Eurovisiooni juures töötanud kümme aastat. Esimesele aastale peaprodutsendina tagasi vaadates sõnas Kark "Vikerhommikus", et tema elu on uus ametikoht lihtsamaks teinud.

"Austerlastega oli meeletult tore koostööd teha. Ma ei ole vist ühelgi aastal tundnud seda, et on nii ühine veregrupp, kui austerlastega oli," tunnustas ta.

Gert Kargu teekond Eurovisiooni peaprodutsendi kohani on kulgenud mööda mitmeid eripalgelisi töökohti. Tööl käimist alustas ta 15-aastaselt, kui ta läks suvel Pühajärve puhkekodusse ettekandjaks. Seal veetis ta viis aastat kõik oma suved. Samal ajal oli Kargu suur soov näitlejaks saada ning ta oli kindel, et astub pärast ülikooli lõpetamist lavakasse. Kui ta aga lavaka katsetel viimasest voorust välja langes, kutsus lavastaja Peeter Tammearu Kargu Ugalasse, kus ta sai võimaluse väiksemaid meesosatäitjaid kehastada. Seejärel oli töötas ta aasta Vanemuises. "Aga see oli teada, et kui annet ei ole, siis pikalt see ei kesta ja ei kestnudki," nentis Kark.

Kuna soov loomingulises kollektiivis töötada oli suur, asus Kark tööle Eesti Televisiooni valvelauda, kust liikus ühel hetkel edasi "Terevisiooni" administraatori kohale. "Töö, millest ma olen hästi palju õppinud ja mida ma olen siiamaani rakendanud. Administraatorina pead sa kõike teadma. Sa pead natukene teadma, kuidas töötavad heli, valgus ja režii," tõi ta välja.

Kui terve sporditoimetus 2012. aastal Londonisse olümpiale sõitis, pakkus Kark välja, et ta võib samal ajal Eestis režissööre asendada. Ajutine pakkumine kujunes lõpuks nelja-aastaseks teekonnaks. Otsustavaks kujunes ühel hetkel ette võetud reis Budapesti Euroopa Ringhäälingute Liidu ehk EBU koosolekule, kus Kark tutvus EBU-s töötavate inimesega ja hakkas saama tööpakkumisi. "Kolmandal katsel sain EBU-sse juunioride Eurovisiooni projektijuhiks. Nüüd on sellest kümme aastat täis."

2025. aasta sügisest on Kark maailma suurima lauluvõistluse peaprodutsent. Ta nentis, et peaprodutsendi nimetus kõlab glamuursemalt, kui see töö tegelikult on. "See on 11 kuud arvuti taga istumist ja üks kuu põnevust. Mõnikord ütleme ka, et 11 kuud terrorit ja üks kuu toredat aega," muigas ta.

Töö järgmise aasta lauluvõistlusega algab kohe pärast finaali. Parasjagu on Kargu laual reeglite kirjutamine. "Meie reegliraamat on väga paks, ma arvan, et kokku 300 lehekülge. Kuigi tundub, et reeglid on igal aastal ühed ja samad, siis tegelikult on alati väga palju muutuseid, sõltuvalt sellest, mis siis eelmisel aastal aset leidis või ei leidnud," avas ta.

"Näiteks mina olengi selle skandaali taga, et Soome viiul [oli] elavas esituses. See oli tegelikult sellel aastal uus reegel, aga paraku ei olnud paljud ringhäälingud neid reegleid korralikult läbi lugenud ja see tuli neile üllatusena. Aga mul on väga hea meel, et nad said oma viiulit mängida."

Kui reeglid on valmis, võtab EBU iga riigiga ühendust, et motiveerida neid osalema. Samuti on oluline jõuda korraldajamaa ringhäälinguga ühele lainele.

"Sõltuvalt ringhäälinguorganisatsiooni kogemusest on see mõnikord lihtsam, mõnikord raskem. Mõne ringhäälinguga ei ole mingisugust tööd, sest nad on Eurovisiooni juba seitse korda korraldanud, väga lihtne, aga mõnega, nagu näiteks praegu Bulgaariaga, on kindlasti see asi raskem," märkis Kark.

Juuni keskel sõidab Kark Bulgaariasse ja saab sealsete korraldajatega esimest korda kokku. Siis toimub esimene suur tehniline koosolek ja bulgaarlased nad peavad oma meeskonna kokku panema.

"Õnneks on mul Bulgaaria ringhäälingus väga palju sõpru. Kuigi neil oli Eurovisioonil osalemisest mitu aastat pausi, on seal ikkagi samad inimesed. Selles suhtes oli nendega väga tore koos töötada, sai väga palju nalja. Keegi ei uskunud, et nad sel aastal võidavad. Sellepärast on mul väga hea meel, et me läheme lõpuks natukene Ida-Euroopa poole ja korraldab selline ringhääling, kes varem seda teinud ei ole."

Kargu sõnul on peaprodutsendi töö suuresti käe hoidmine. "Enamus tööd teeb ikkagi ringhääling ära. Minu ülesanne on hoida kõigil ja kõigel silma peal, et kõik läheks formaadikohaselt, reeglid oleks järgitud. Kõige tähtsam osa sellest on, et oleks tagatud ausus, sest see on võistlus ja kõik need 35–40 osalevat riiki peavad saama täpselt samad tingimused," rõhutas ta.

Seda, milline on ühe või teise osaleva ringhäälingu eelarve, Kark ei tea, kuid ta ei usu, et paksem rahakott võitmiseks rohkem eeliseid annab.

"Lava on kõigil üks, valgus on kõigil üks, selle eest juurde maksma ei pea, aga loomulikult igasugused eriefektid ja laserid tulevad iga riigi kulul. Aga kas see aitab ka esitusele kaasa, mina väga kahtlen. Võtame näiteks 2017. aasta Portugali võitja, kes praktiliselt seisis keset publikut, mitte midagi tal kõrval ja juures ei olnud ning ta võitis. Mina olen väga skeptiline igasuguste dekoratsioonide osas, kuigi Bulgaaria võitis oma ägeda lavašõu pärast, aga minu meelest ei ole vajalik. Tihtipeale tundub mulle, et seda kõike on liiga palju," tõdes ta.

Kui varasematel aastatel on Eurovisiooni finaalis olnud koht, kus peaprodutsent annab nii vaatajatele kui ka osalejatele teada, et hääletus läks hästi ja saatejuhid on valmis punkte edastama, siis sel aastal sellist kohta saates ei olnud. See oli Kargu enda soov. "Ma tahan olla tundmatu inimene ja selle me kaotasime ära. Nüüd käib kogu see suhtlus ja kinnitus saatejuhtide kaudu," selgitas ta.

Viimased kolm aastat on palju kõneainet tekitanud küsimus, kas Iisrael peaks Eurovisioonil osalema. Iisraeli osalemise tõttu boikoteerisid tänavu lauluvõistlus viis riiki: Hispaania, Iirimaa, Holland, Island ja Sloveenia.

"Minul on selline asi, et mina ei pea õnneks poliitikaga absoluutselt kokku puutuma ja mina töötan nendega, kes mulle ette antakse. Ma ütlen ausalt, et ma pole elusees kunagi isegi valimas käinud ja mind see absoluutselt ei huvita. Ma vastan alati niimoodi, et ma olen eestlane, mul on Putini pärastki muretseda, miks ma pean kellegi teise konfliktis veel kaasa lööma," kommenteeris Kark.

Iisrael lõpetas nii sel kui ka eelmisel aastal võistluse teisel kohal. Kark tõi välja, et kui Eurovisiooni võidab riik, kes mingil põhjusel lauluvõistlust korraldada ei saa, on neil plaani A kõrval olemas ka plaan B ja plaan C.

Seda, et Venemaa lauluvõistlusele naaseks, Kark ei näe. "Venemaa ringhääling ei ole EBU liige või nad on EBU poolt kõrvaldatud. Nii et vastus on kindlasti ei, loomulikult nad ei tule tagasi," sõnas ta.

Et vaim värske hoida, armastab Kark aasta jooksul ka muid projekte teha. "Ma ei ole kunagi Eurovisiooni fänn olnud ja ma ei ole praegugi, seda ma julgen tunnistada. See on lihtsalt töö ja mulle meeldib see telepool sellest. Kui tekib vaba hetk, siis ma haaran kohe võimalusest kinni, et teha oma väikseid haltuurasid teatris või teisi väikseid telesaateid," rääkis ta.

 Seda, et teda enam kunagi püsivalt kodumaale ei naase, Kark öelda ei taha. "Miski pole välistatud," rõhutas ta. "Ma olen nende kümne aastaga saanud väga uhkeks eestlaseks, kes Eestit promob. Teises poolfinaalis oli meil ka tore Kihnu perekond, kes lõpetas hääletamise. Mis seal salata, seal oli ka minu käsi mängus. Ma olen väga Eesti patrioot ja järjest rohkem ka lähen," on ta oma juurte üle uhke.