Alates augustikuu algusest kannab muusik ja kultuurikorraldaja Jalmar Vabarna uut tiitlit – temast sai Setomaa ülemsootska ehk Peko maapealne asemik. Uue ülemsootska valib endale igal aastal Seto kuningriigipäevale kokku tulnud rahvas. Ülekaalukalt võitnud Vabarna meenutas, et esimest korda käidi kroonikogu talle ülemsootkaks kandideerimist rääkimas umbes seitse aastat tagasi.

"Koputi vastu maad ja öeldi, et kuule, meil on tunne, et sul on aeg kandideerida. Ma ütlesin, et teil on tunne, aga mul veel ei ole. Selle kohta öeldakse, et kui Peko tõukab ehk meie jumal, kes Petseri kloostri all puhkab, märku annab, siis on õige aeg. Ma ütlesin, et ei, ma rändan mööda maailma, ma pole kuskil tunda saanud, et ma peaks praegu oma aastakese Setomaale pühendama," rääkis ta.

Eelmine sügis sai ta Pekolt oodatud tõuke. "Ma olin lava peal, mul oli üsna tühi tunne – pärast suve on alati, kui sa oled ära mänginud kõik maailma kontserdid, korraldanud ära kõik sündmused, see tühjuse tunne – ja mõtlesin, mis ma siis järgmine aasta teen. Siis keegi lükkas mind ühelt poolt, ma komistasin ja vaatasin, et mis asja, kas mõni bändimees, aga kedagi ei olnud kõrval. Ja siis vaatasin, et endine ülemsootska Anzelika tantsis publikus ning esimene mõte mu peas oli, et järgmine aasta pean kandideerima. Siis ma sain aru see on see, millest kõik räägivad, et Peko peab märku andma."

Lisaks Jalmar Vabarnale võttis ülemsootska valimisest osa tema õde Jane Vabarna, kes on olnud ülemsootska kahel korral. "Mõni arvab, et selleks, et Jalmar võidaks, siis peab õde ka kandideerima. Minu teooria on see, et järelikult ei olnud piisavalt julgeid inimesi, kes julgevad mu kõrval kandideerida. Õde võttis selle löögi enda kanda," muigas muusik. "Ema natuke pahandas, et Jalmar nüüd nii nõrk mees ka ei ole, et õde peab temaga kandideerima, aga ma ütlesin, et vastupidi, see oli vahva. Rahval oli soe tunne, et õde ja vend mõlemad kandideerivad."

Setomaal on Vabarna südames eriline koht – ta on seal sündinud ja üles kasvanud, sealt oma loomingusse inspiratsiooni kogunud ning nüüd ka Treskis oma kontserdikoha püsti pannud. Nüüd tahab ta kodukohale ka tagasi anda.

"Kolm aastat tagasi ma ei olnud selles asjas üldse niimoodi sees, kui ma mööda maailma tuuritasin, aga kui lõpuks Trad.Attack!i repertuaari vaadata, siis seal on ikkagi kolm-neli seto laulu sees. Ma mõtlen, et kui ma olen kõik oma karjääri saanud nende laulude peale üles ehitada, nendele lauludele toetuda, siis ma ei näe, et see oleks üldse teistpidi loogiline. Ma tahangi sinna tagasi anda," lausus ta.

Trad.Attack!i loominguline paus

Vabarna korraldatud Treski festil andis mõneks ajaks oma viimase avaliku kontserdi ansambel Trad.Attack!, kus mängivad lisaks Vabarnale ka Tõnu Tubli ja Sandra Sillamaa. Tänavu 11-aastaseks saanud ansambel tegi otsuse loomingulisele pausile minna eelmisel sügisel.

"Ma arvan, et me hakkasime pelgama seda, et kuna me oleme pikalt eelmiste albumite peal purjetanud ja viimane album "Bring It On" ilmus 2023. aastal, oleks vaja hakata uut loomingut tegema. See eeldab hästi palju koosviibimist ja loomesse panustamist. Üle kümneaastase bändina pead ikka mõtlema, mida veel teha, et publik üllatuks, iga järgnev album on järjest keerulisem välja mõelda," avas ta.

Kas bänd veel kunagi tegutsema hakkab, ei tea Vabarna sõnul keegi. "Selline tunne, et vist ongi õige aeg see punkt peale panna. Kas see päris punkt on, seda me ei tea ise ka öelda, ilmselt pole keegi ka seda otsust teinud. Ma arvan, et väike leinaperiood algab kõigi jaoks ja ma arvan, et kui asi on päriselt punktis, siis saab kunagi suur kontsert kindlasti maha peetud. Ilma selleta me päris laiali ei lähe," lubas ta ja tõi näiteks ansambli Ewert and The Two Dragons, mis sel suvel suure kontserdiga laiali läks.

Zetod plaanivad uuenduskuuri

Üle 20 aasta on Vabarna mänginud ansamblis Zetod. Kui Trad.Attack!i ootab ees paus, siis Zetod plaanivad aga uuenduskuuri. "Mitte lihtsalt lugude, vaid ka mõtestatuse näol," avaldas ta. "Loomulikult me ei lõika ära seto kultuuri ja seto rahvarõivaid, pigem mõtestame ja tõstame veel erilisemasse kohta, kui nad on."

Vabarna sõnul läheb kultuuriline eripära maailma kontekstis üha rohkem hinda. "Täitsa võib juhtuda, et Zetod hakkavad ka üle maailma tuuritama, sest me oleme nii väike vähemusrahvus ja sellest hoolitakse iga päev üha enam."

Vabarna jaoks on Zetod oma parimas eas. "Meie kuulajad on viieaastased lapsed ja 55-aastased naised ja mehed. See spekter on nii lai. Natuke on see sama iganenud küsimus, et kui kaua sa jaksad seda üht ja sama "Kergotamist" laulda, aga iga päevaga läheb järjest ägedamaks," rõhutas ta.

Võib südamerahus kättesaamatu olla

Lisaks Trad.Attack!ile ja Zetodele on Vabarna mänginud teiste hulgas ansamblites Curly Strings, Klapp, Gjangsta, Vallatud Vestid. "Mul oli sees nii palju, mida ma tahtsin avastada. Ühtede sõpradega tegid üht bändi, teiste sõpradega teist bändi," lausus ta ja meenutas aega, mil ta andis kolm aastat järjest üle 200 kontserdi aastas. "Tegin sellist vundamenti, mille pealt saan täna teha igast asendist neid kontserte, kui tahan, aga see lihtne ei olnud. Lõpuks see manageerimine ja käimine oli paras õnnemäng, et ei tekiks seda võitlust."

Ühel hetkel pidi ta aga bändidega koomale tõmbama, sest koosseisude tuntus kasvas Eestist väljapoole. "Kui juba rahvusvaheline tasand tuleb mängu, siis enam ei ole võimalik siin kahe tunniga ühest linnast teise sõita ja keikasid ajastada," nentis ta.

Vabarna meenutas üht Viljandi pärimusmuusika festivali, kus ta andis nelja päeva jooksul 11 kontserti. "Mõtle ise, kolm kontserti päevas, ühest soundcheck'ist teise ja kõik see. See oli paras katsumus," kirjeldas ta. "Kõige naljakam selle taustal oli, et mul oli üks fänkond, kes kõik need 11 kontserti kaasas käis. Kuus-seitse tüdrukut, kes olid oma kamba kokku ajanud, et me oleme Jalmari fänkond," muigas muusik.

Nüüd on Vabarna sõnul tema muusikaline eneseväljendus oluliselt maha rahunenud. Sellest hoolimata on ta alati valmis noorte muusikute loomingut kuulama ja nõu ja jõuga aitama neid, kes temalt abi paluvad. Seejuures on aga oluline, et ta endalt selle kõigega mahla välja ei võtaks.

"Ma tunnetan seda piiri just tänu selle, et ma olen eriti noorena palju teinud. Ühiskonnas, kus infot on nii palju, et ei jõua ära tarbida ja ka välja panna, on see piiri tunnetamine ülioluline. Kui ma näen, et nüüd hakkab palju saama, siis ma võin südamerahus kättesaamatu olla. Siis ma teen selle otsuse alati enda kasuks, sest ma pean meeles pidama, et mul on kaks last, kellest üks läheb kooli," rõhutas ta. "Ja tahaks olla vormis, tahaks, et ma olen võimeline ikkagi vähemalt kümme aastat mõnusalt laval olema. Vähemalt. Ma kunagi ütlesin, et mina ei taha olla Ivo Linna, aga nüüd ma mõtlen, et see läheb järjest ägedamaks," naeris ta.