Parbot on rongid huvitanud juba lapsest saadik. "Seda enam, et ma elasin Valgas, kus oli hästi suur rongipark tollel ajal, sõbrannaga kolasime tihti jaamas rongide vahel," meenutas ta. Alustas Parbo oma karjääri raudteel vagunisaatjana kaugliinidel, esmalt Tallinna-Minski, siis Tallinna-Moskva, Tallinna-Šeštokai ja viimaks Tallinna-Valga rongidel, peale mida läks Parbo üle Elektriraudteele.

Kuidas jätavad piletikontrolörid aga meelde, kelle piletit on juba kontrollitud? Parbo sõnul on kõigil selleks oma nõksud. "Minul on kohamälu. Kui inimene vahetab kohta, siis ta on minu jaoks kohe uus reisija," selgitas ta. Üldiselt annavad reisijad Parbo sõnul ka ise märku, et soovitakse piletit osta, kuid leidub ka neid, kes tulevad rongi juba kavatsusega mitte piletit osta. Tavaliselt hammustatakse Parbo sõnul nemad siiski sõnade abil läbi, turvafirmat ja politseid tuleb tülitada pigem harva.

Töö rongis tähendab ka füüsilist koormust. "Jalgadele on see paras pinge, see on ju töö liikuvas transpordis. Ta annab kindlasti jalgadele paraja koormuse, pluss ikkagi seljale ja õlgadele, kuna meil on see kott üle õla," jagas Parbo.

Peagi jõuavad liinidele uued rongid, mis on pikemad ja kuhu mahub rohkem inimesi. "Võib-olla kõndimist ja teenindamist saab olema rohkem, aga ega nad väga palju erine nendest rongidest, mis meil praegu on," märkis Parbo.

Oma tööd naudib Parbo siiani väga. "See on põnev töö. Ma võin kaks päeva sõita ühesuguseid ronge, aga need päevad on täiesti erinevad, sest inimesed on erinevad, situatsioonid on erinevad. Meil ei ole sellist igavust sel tööl," sõnas Parbo, kes oma lemmikliiniks peab Valga rongi. 11–12 päeval kuus tuleb Parbo sõnul olla valmis ka kodust eemal ööbimiseks.

Ka oma abikaasa Andresega, kes on rongijuht, kohtus Parbo rongis. "Me oleme Andresega esimene paar, klienditeenindaja ja vedurijuht, kes abiellusid. Tänase päevani elame ja töötame koos," rõõmustas ta.