Ristsõnade koostaja Tarmo Tuule: ristsõnad on kultuuri osa
Raadio 2 hommikuprogrammi "Töö kiidab tegijat" rubriigis rääkis enda ametist ristsõnade koostaja Tarmo Tuule ja märkis, et ristsõnad on oluliseks kultuuri osaks.
"Mina olen endale mõtestanud nii, et ristsõnade lahendaja on lihtne tavaline tore Eesti inimene. Näiteks inimene, kes vaatab televiisorist mälumängusaateid, võib-olla loeb Maalehte, võib-olla kuulab Vikerraadiot ja miks mitte ka Raadio 2-te. Ise olen teinud kunagi arvutuse, et Eestis on umbes 200 000 ristsõnade lahendajat," sõnas Tuule.
Ristsõna koostamise protsess sõltub Tuule sõnul sellest, missuguses väljaandes ja mis formaadis ta ilmuma peab. "Kui on paberväljaande ristsõna, siis kui on võimalik, ma koostan paberil, ma ei tee seda arvutis, sest arvutit on niigi palju. Vahel joonistan põhja, vahel võtan ruudulise vihiku ja sinna loen ruutude arvu kokku ja hakkan otsast koostama."
Tehisintellekti Tuule oma töös ei kasuta. "Ma ei tea, et tehisintellekt suudaks ristsõnu, vähemalt eestikeelseid, normaalselt koostada. Ma ei ole sellist asja kogenud," sõnas ta.
Ristsõnade koostajaid on Tuule sõnul Eestis umbes üle 50. "Häid koostajaid on muidugi vähe," märkis Tuule, kes ennast ametilt ainult ristsõnade koostajaks ei pea. "Aga meil on Urve Sõmer, 82-aastane proua, kes jäi pensionile ja otsustas, et tema virelema ei hakka ja otsustas ristsõnu hakata koostama. Tema töötab 82-aastaselt täiskohaga ristsõna koostajana."
Ristsõnade väljaannetel on ka otseselt hariduslik eesmärk rahva suunas. "Ma olen seda aastaid rääkinud, et ristsõnad on kultuuri osa. Üks tähtsamaid asju on eesti keel, ristsõnad on väga tugevalt keelega seotud, ristame eestikeelseid sõnu. Kujundus on kunstivorm sinna juurde. Missioon on kindlasti olemas," sõnas Tuule.
Ristsõna väljaannete valik on Eesti poelettidel küllaltki kirju. "Konkurents viib edasi. Kui on tugev konkurents, siis see paneb ennast pingutama, nõrgemad panevad oma ajakirjad kinni. Selline see tururegulatsioon on," sõnas Tuule.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "R2 Hommik", intervjueerisid Bert Järvet ja Johannes Vedru