Kosmosepsühholooge on kogu maailmas vähe. "Isegi Ameerika Ühendriikides, kus ma elan ja töötan, on neid, kes selle teadusega täismahus tegelevad, võib-olla ainult kümme kuni viisteist inimest," rääkis Andres Käosaar "Vikerhommikus".

Eriala uurib meeskonnatööd ekstreemsetes tingimustes: näiteks pikaajalistel kosmoselendudel või polaarmissioonidel. Käosaare tee algas omal käel 2018. aastal, kui ta otsustas kandideerida Euroopa Kosmoseagentuuri praktikakohale.

"Kirjutasin motivatsioonikirja justkui teadmata, et selline amet nagu kosmosepsühholoog päriselt eksisteerib," meenutas ta. Kuigi kandideerimine tookord ebaõnnestus, viis tagasiside teda sügavamale uurimistöö maailma. Portugalis leidis ta lõpuks teadlase, kes oli valmis teda juhendama.

Praktiline teadus isolatsioonis: päevikud ja polaarmissioonid

Kosmosepsühholoogia keskmes on inimeste käitumine, suhted ja emotsioonide reguleerimine pikaajalises isoleeritud keskkonnas. Käosaar kogub andmeid näiteks Antarktikas talvituvatelt meeskondadelt ja NASA rahastatud kosmoseanaloogmissioonidelt.

"Saame päeviku sissekandeid inimestelt, kes viibivad kaheksa kuud luku taga. Nende lugemine on keeruline – emotsioonid, mida nad tunnevad, jäävad sageli abstraktseks. Sellepärast tahtsingi ka ise neidsamu kogemusi läbi elada," rääkis ta.

Ta on osalenud mitmel missioonil nii Poolas kui ka Ameerikas ning töötanud Antarktikas, sidudes oma kliinilise psühholoogia tausta uurimisteemaga – emotsioonide regulatsioon isolatsioonis.

Meeskonnatöö surve all

Üks olulisemaid järeldusi, mille Käosaar on oma uurimistöös ja isiklikes kogemustes teinud, on see, kui suurel määral mõjutavad inimestevahelist suhtlust ja koostööd varjatud hoiakud, erinevad suhtlusstiilid ja kultuurilised arusaamad. Eriti pingelistes ja isoleeritud tingimustes, nagu seda on polaarjaamad või kosmoseanaloogmissioonid, võib väiksemgi kommunikatsioonivääratus kasvada tõsiseks konfliktiks.

Antarktikas sattus Käosaar kokku Poola päritolu teadlasega, kellega neil tuli veeta pikemat aega kahekesi suletud ja karmides oludes. Nende iseloomud ja suhtlemisviisid osutusid täielikeks vastanditeks. "Minul on tendents, et kui keegi ei küsi mult midagi, siis ma väga palju ei räägi ka. Aga tema arvas, et kui inimene ei räägi, siis ta ei taha rääkida – ja ta ei hakanudki midagi küsima," selgitas Käosaar. See viis arusaamiseni, et partner pidas teda kas kinniseks või isegi pahaseks, samas kui Käosaar ise tajus kaaslast ebaviisaka ja enesekeskse inimesena.

"See mind üllatas – kui raske tegelikult oli sellise inimesega toime tulla. Ja tal oli ka minuga raske," tõdes Käosaar. Kahe psühholoogi omavaheline konflikt sai lõpuks siiski konstruktiivse lahenduse. "Pärast paari nädalat me adresseerisime selle, istusime maha ja arutasime asjad läbi. Aga see näitas, kui keeruline võib olla isegi professionaalide jaoks oma isiklikke reaktsioone juhtida olukorras, kus füüsiline ja vaimne pinge on pidev."

Käosaare hinnangul ei piisa ainult teadmistest või valmisolekust probleemidega tegeleda – vaja on ka ühist arusaama, milline käitumine on meeskonnas aktsepteeritav. "Kui sul on meeskonnas erinevad uskumused emotsioonide väljendamise kohta – üks arvab, et kõik tuleb välja öelda, teine arvab, et kõik peaksid end ise kontrollima – siis tekib probleem. Eriti juhul, kui keegi äkitselt lahvatab või sulgub täielikult."

Sellepärast peab Käosaar väga oluliseks meeskonnasisese kliima kujundamist juba enne missiooni. "Me peame enne selgeks tegema, mida keegi tunneb lubatavaks ja millised on ootused. Alles siis saab rääkida aususest ja avatust. Vastasel juhul võivad isegi väikesed vahed tajudes areneda suureks konfliktiks, eriti kui oled kellegagi kaheksa kuud koos ega saa ära minna."

Kuigi Käosaare osalemine piirdus suvise ekspeditsiooniga, peab ta Antarktika talvemissioone, mis kestavad kuni kaheksa kuud ja mille jooksul on baas täielikult suletud, veelgi sarnasemaks kosmoses toimuvale reaalsusele. "Seal ei saa lihtsalt ära minna. Võid sattuda olukorda, kus pead kuid ootama, et lahkuda. See teeb sellest keskkonnast tõelise katselava inimese psüühika jaoks."

Võrreldes kosmosega on Antarktika siiski kergemini ligipääsetav – suvisel ajal lendavad sinna ka turistid. Kuid talvine isolatsioon, –60-kraadine külm ja pimedus pakuvad võrreldava raskusastmega olukordi. "Kosmoses on kindlasti oma salapära. Aga Antarktika talvitumine on sellele väga lähedal – minu jaoks vähemalt. Ja kui pakutaks, läheksin ma uuesti, miks mitte ka talvemissioonile," tõdes Käosaar.

Ookeani ületus – omaenda kosmosemissioon

Detsembris stardib Käosaar koos kolme kaaslasega sõudepaadiga Atlandi ookeani ületama. Kuigi eelnev mere- või sõudmiskogemus puudus, on nad projektiga tegelenud juba kolm aastat.

"Läheme 12. detsembril starti. Kaks sõuavad, kaks puhkavad – nii vahetustega 40 päeva järjest. Meil on null kogemust merel, aga paat liigub ja me teame, kuhu minna, kui tuul teatud suunast puhub," selgitas Käosaar.

Ekspeditsioon toimib tema jaoks teadusliku katsena, kus testitakse meeskonnatöö toimimist ekstreemsetes tingimustes. "Füüsiliselt on see ränk – soolvesi, palavus, pidev niiskus. Istud päevade viisi. Aga just see teeb sellest minu jaoks omaette kosmosemissiooni."

Kahekuuline ookeanisõit tähendab, et Käosaar paneb doktorantuuri ja töö pausi peale. "Ülemus ja juhendaja ütlesid, et on hullumeelne, aga tehku ära," rääkis ta.

Käosaar õpib Florida Keskülikoolis, kuid tunnistab, et Orlando ei ole tema jaoks elamiskõlblik. "Ilma autota seal hakkama ei saa ja tudengina on rahaliselt väga raske. Minu jaoks ei ole see elukvaliteet võrreldav Eestiga," nentis ta. Ka kliima pole meeldiv. "Igapäevane niiskus hakkab koppa ette viskama," nentis ta.

Eestis tundub isegi ühistransport luksus. "Kui buss hilineb minut, siis Eestis pahandatakse. Seal lihtsalt ei tule bussi üldse."

"Kas või homme läheks kosmosesse"

Kuigi Käosaare töö toimub valdavalt maa peal, on tema eesmärk endiselt suunatud üles – päris kosmosesse. "Kui pakutaks võimalust, läheksin kas või homme," ütles ta.

Tema sõnul lisab kosmos olukorrale salapära ja pinge, mida ei saa täielikult maa peal järele aimata. "Kosmos on endiselt kättesaamatu – sellepärast ta ka paelub. Aga seni, kuni sinna ei saa, jätkan katsetamist siin: maal, merel ja Antarktikas."