Ehkki Annika Prangli perekonnanimi ei ole Prangli saarega otseselt seotud, viis nimeline kokkusattumus ta lõpuks Pranglile elama. "Tõepoolest, nimi ei ole saarega seotud, kuid kuna meil on selline nimi, siis see nimi viis meid sellisele saarele," selgitas ta.

Prangli armastus mere ja saarte vastu on sügav ning pikaajaline. "Kui ma olen kolm päeva Lõuna-Eestis, siis mul hakkab juba imelik. Ma olen Tallinnast pärit, lapsest peale Väänas ja Saaremaal suvitanud, ikka rannas käinud. Mulle meeldib meri väga ja täiskasvanueas on see ainult süvenenud."

Tema sõnul ei satu inimene saarele elama juhuslikult. "Ikka väga peab merearmastus olema, et üldse satuks saarele ja tahaks seal olla. Ja saarel olemine on ikkagi teistmoodi kui mandril. See ei saa päris juhuslik olla," leiab ta.

Elu saarel on Prangli sõnul rahulik. Aeg liigub omasoodu ja igapäevaelule lisab rütmi loodus. "Kui sa juba laeva peale astud ja mõne aja üle mere sõidad, siis kuidagi kõik see, mis sinuga kaasas on, see kipub jääma mandrile, see on meretagune asi. Paratamatult elutempo lihtsalt on kuidagi teistsugune. Inimesed on rahulikumad ja võib-olla palju rohkem ilmast sõltuvad," kirjeldas ta. "Kui näiteks on tormine ilm, siis ei saa niikuinii midagi teha. Meri on vahel ja nii olla. Võib-olla ollakse kuidagi leplikumad ilma suhtes. See muudab inimese rahulikumaks ja tasakaalukamaks."

Prangli on viimased viisteist aastat korraldanud saarel turismireise ja näeb lähedalt, kuidas saar on arenenud. "Turistide vool on 15 aastaga kasvanud. Selleks on omajagu tööd tehtud. Aga see töö ei seisne ainult turunduses ja läbi mõeldud saare tutvustuses. Pigem see, et oleks, mida pakkuda," ütles ta. "Tegelikult kõik see, mis seal saarel on, on kõikide inimeste koostöös arenenud. Meil on majutusi, kohvikud, restorane rohkem. Kõik peavad pingutama, sest kui keegi teeb saarel midagi valesti, me teeme ikkagi koostööd, siis see on justkui kõigile halb."

Turiste köidavad Prangli sõnul mitmed asjad, mida mujalt nii lihtsalt ei leia. Näiteks mitmekesine loodus "Võib kõlada pisut klišeena, sest Eestis on igal pool ilus. On rabas ilus, on Lõuna-Eestis järve ääres ilus, aga kui me Prangli saart teiste saartega võrdleme, meil on tõesti hästi mitmekesine. Meil on üks pool saareke kadastikku, üks pool saareke männimetsa, liivaluiteid," tõi ta välja.

Teine oluline väärtus on Prangli põlisasustus, mis ulatub vähemalt 600 aasta taha. "Prangli on ainus saar Põhja-Eestis, kus on põlisasustus. Me räägime 600 aastat või rohkem, mis ei ole katkenud. See tähendab seda, et põliselanikel on oma traditsioonid, oma keelemurrak. See köidab ka turiste ja inimesed ikkagi tahavad, et keegi kohalik oleks seal ja võtaks kuidagi teistmoodi vastu ja räägiks oma lugusid," rääkis Prangli.

Kolmanda märgilise väärtusena tõi ta välja kalandustraditsioonide püsimise. "Nõukogude ajal ju paljudelt saartelt kihutati inimesed minema, see on piiritsioon ja siin ei tohi olla, aga Pranglil oli see õnn, et see jäi kalurite saareks. Seal oli Kirovi kalurikolhoos, mis jätkas neid kalandustraditsioone. Tänaseks see väljendub selles, et on täiesti olemas võrgul käimise traditsioon ja jutt käib ikkagi, et kes kui palju kala sai."

Kohalik elulaad ja ajalooline arhitektuur loovad saarel ainulaadse õhkkonna. "Kuna ükski sõda ei ole külastruktuuri meil hävitanud, siis selline arhailine kaluriküla on meil täitsa alles. Sellele juhitakse ka palju tähelepanu. Sellised vanad puidust hooned, selline ridaküla. See on ka midagi erilist, mida paljudes kohtades enam alles ei ole."

Prangli sõnul on saarel lisaks loodusele ja kogukonnale oluline ka vaimne mõõde, mis on andnud nime ka tema raamatule "Minu Prangli. Elu vanajumala selja taga". "Üks asi, mida ma ka raamatus mainin, on kindlasti see, et meil on töötav kirik, töötav kogudus, armas väike puukirik, mida me saame ka näidata turistidele, see on hästi hoitud ja hoolitsetud," rääkis ta.

Kujundi "Elu vanajumala selja taga" taga peitub ka Prangli kogemuslik ajalugu – saar, mida on justkui räsivast ajaloost säästetud. "Meie saart ei ole ajalugu kunagi niimoodi räsinud. Ei ole siin olnud suuri sõdasid ja suurt küüditamist ega militaarrajatisi ei ole rajatud. Kogu aeg on selline tunne, justkui ollakse hoitud, kaitstud ja armastatud. Inimesed on hakanud seda uskuma."

Vaimne pärand ilmneb tema sõnul eelkõige vanema põlvkonna hoiakutes ja väärtustes. "Kristlik kasvatus vanema põlvkonna juures veel kuidagi avaldub. Milles mina seda näen, et inimesed on võib-olla väga ausad ja sellised otsekohesed. Sellest kumab läbi kristlikke väärtusi, mismoodi omavahel suheldakse, näiteks, kuidas vanemaid inimesi austatakse," avas ta.