"Lauluväljak oli sel aastal väga palju noori lauljaid täis ja ka kooride kõla tundus hästi noor ja värske," ütles laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson.

Jürgenson õppis lapsena klaverit ja tuli 15-aastasena Tallinnasse muusikat õppima, koorijuhtimise erialale sattus ta aga siiski suhteliselt juhuslikult. "Mul on üliväikesed käed ja pianisti minust ei saanud. Mina alustasin oma õpinguid Otsa koolis koorijuhina ja üsna ruttu sai mulle selgeks, et mulle meeldib inimestega töö, mitte üksinda klassis heliredelid harjutada," muheles Jürgenson.

Laulupidudel on ta oma kollektiiviga käinud 1993. aastast, dirigendipuldis 2002. aastast.

"Kuivõrd ma olen viimastel pidudel sattunud laulupeo toimkonda, kes repertuaariküsimusi arutab ja kunstilises toimkonnas otsuseid teeb, siis olen seda köögipoolt päris mitu laulupidu juba näinud ja kujutasin seekord juba väga selgelt ette, mis ülesanded mind ees ootavad. Teades seda vastutusala, mõtlesin, et ma siiski proovin, tahtsin end proovile panna. Täna olen ülimalt rahul, et ma sellega hakkama sain," meenutas Jürgenson, mis ajendas teda laulupeo kunstilise juhi vastutusrikast teekonda ette võtma.

Jürgensoni enda lemmik algusest peale oli segakooride liigi repertuaaris olnud "Oh Aadam, sino essitüs". "Margo Kõlar on mulle väga lähedane armas helilooja ja kui sai teatavaks, et mind valiti kunstiliseks juhiks kolm suve tagasi, saatis Margo mulle oma Heinavankri ansambli salvestuse. Kui ma seda kuulasin, lummas see mind nii, et kohe esimesest hetkest olin ma pisarates. Kõik eelproovid, kus seda laulu lauldi, ma nutsin ja nutsin ka lauluväljakul. Ma võin siiralt öelda, et mul pole õnnestunud seda laulu kordagi kuulata ilma pisarateta. See on tohutu õnnetunne, mis mind valdab," ütles Jürgenson.

Jürgenson meenutas, et vaid paaril korral kolme aasta jooksul tuli tal tunne, et kas nüüd oli vaja laulupeo kunstilise juhi teekonda ette võtta. "Kui viimane periood kätte jõuab ja sul tuleb teha jaanuarist juunini 80 eelproovi ja sul pole ühtegi vaba nädalavahetust või kui kätte jõuab laulupeonädal ja kõik tahavad sinust midagi saada, väga palju on ka pressiga suhtlemist ja päevaplaanid lähevad logistiliselt väga keeruliseks, siis vahepeal tundub, et uneaega jääb väga väheks. Siis jõudsin paar korda tunda, et kas mul oli ikka kõike seda vaja. Aga kõik kulges üsnagi ladusalt, mul oli suurepärane tiim, laulupeo sihtasutuse meeskond ka väga aitas mind, ei olnud väga suuri probleeme, mida lahendada, ei olnud arusaamatusi ega virisemist, siis kulges kõik nii palju kergesti, et muremõtteid väga palju peale ei tulnud," on Jürgenson kõikidele abistajatele väga tänulik.

"Mudilaskoorid on minu meelest kogu laulupeoliikumise võti, alustala ja vundament. Noorte laulupidudel on neid pea 11 000, suurte peole võtame neid poole vähem, et täiskasvanud lauljad ära mahutada. Mudilaskooris jõuab inimene laulda väga lühikese ajaperioodi jooksul, sest ta kasvab ju ruttu suureks. Mudilastele on oluline istutada sisse see motivatsioon ja säde juba väga varases nooruses, et nad ei loobuks laulmast ja saaks aru, et see on väga oluline tegevus," peab Jürgenson tähtsaks. "Mudilaste liigi repertuaari esinemine minu meelest tõmbab selle nunnumeetri ikka väga käima ja see on alati lihtsalt nii võluv etteaste. Mina arvan, et mudilaskoori lauljate hulgas seisavad kõik järgmised dirigendid, kes tulevad peale mind."

Tänavu esmakordselt pidi ta dirigeerima žeste ka selja taga. "Sellist asja pole varem olnud. Aga ma tean, et lauljatel oli seekord laval mugavam olla, nad ei olnud kõik nii tihedalt koos."

Sel aastal pööras laulupeo toimkond palju rohkem tähelepanu turvalisusele nii laval kui publiku hulgas, hoidmaks kõik inimesed tervena.

"Järgmine laulupidu tuleb 2028. aastal ja selle peo kunstiline juht oli praegu minu sümfooniaorkestrite liigi juht Riivo Jõgi, kes on viimased kuud mind päris hoolega jälginud. Kui me lahku läksime, ütles ta, et tal on nüüd juba päris hirmus," kommenteeris Jürgenson.