Katariina Unt: lootusele lootma jäädes ei ela me oma elu nii, nagu tahaksime
Näitleja ja lavastaja Katariina Unt rääkis Vikerraadio saates "Kajalood", et lootuse trumpkaarti tagataskus kandes võib inimene avastada, et ei ela oma elu nii, nagu tahaks, ning seeläbi võivad väga paljud asjad juhtumata jääda.
Katariina Unt, kes lööb hetkel kaasa Elmo Nüganeni Vene teatri lavastuses "Jumalad", ütles, et tema jaoks on võimalus suurel laval inimeste ees olla üpris harukordne. "Ma ei ole seda päris pikka aega teinud," tõdes Unt ning lisas, et temale seitsme-kuue etendusega tsüklid sobivad hästi.
"Sest asi on oma idees ja mõttes kontsentreeritud ja saab sellega põhjalikult, sisuliselt tegeleda. Kui ta niimoodi tilkuma jääb, siis võib asi tehniliseks muutuda," rääkis Unt Vikerraadios
"Jumalad" räägib kolme naise loo käimasolevas Ukraina sõjas. Kõik nad püüavad pommide vahel ellu jääda ja leina ning kaotusvaluga toime tulla. Lavastus on lahendatud teater teatris vormis ning vaatajatele rõhutatakse, laval on näitlejannad ja see kõik on mäng.
"Teater teatris mäng oli lavastaja soov, aga selle tingis see, et algselt on Marius Ivaškevičius kirjutanud selle lugemisteatriks, mis sõja alguses esitati Avignonis. See on dokumentaalne, sest need tegelased ongi näitlejannad. Aga kuna meie versioonis ei ole seda isiklikkust, siis meie olemegi need näitlejannad, kes mängivad neid näitlejannasid, kes on need tegelased," selgitas Unt.
Unt usub, et taoline filter kergendab rollikujundust. "Võrreldes mingite eelmiste töödega, kus ma olen olen väga isiklikult kohal, kus isiklik tasand on n-ö esiplaanil, siis praegune lahendus on ikkagi teistsugune ja keerulise teema puhul on see kergendav asjaolu," sõnas ta.
Unt varem poliitilises draamas osalenud ei ole. "Mul oli päris mitu head põhjust selle töö vastu võtmiseks. See töö tuli minuni päris ootamatult, ei olnud pikalt ette valmistatud. Minu selleaastane kevad oli plaanitud hoopis puhkuseks, enesekaemuseks, taastumiseks, enda tervisega tegelemiseks ja kui Elmo mulle seda tööd pakkus, siis see andiski mulle võimaluse vaadata aega ka enda elus niimoodi, et ma saan millessegi rahulikult süveneda, ilma rööprähklemata," tõdes ta.
"Ütleme nii, et see on asjaolu, mis on mulle alati väga oluline olnud ja mis tihti ei õnnestu. Et ma saan tõesti millessegi süveneda ja mul on aega oma tööga tõesti tegeleda. See oli üks peamine käivitaja."
Unt lisas, et ka teema aktuaalsus oli mõjuv põhjus. "Ma nagunii igapäevaselt elan selles ja tundus väga oluline tegeleda sellega väga otse, ilma kunstiliste allegooriate ja fiktiivsete tõlgendusteta. See ei olnud vorm, mida ma oleksin peljanud, mulle väga meeldis see mõte," lisas ta.
"Siis oli veel üks päris isiklik põhjus seoses oma erialase perspektiiviga. Mul on jätkuvalt küsimus, et milline on minu suhe teatriga. Elmo Nüganeni pakutud koostöö võimaldas mul selle küsimuse sisse vaadata ja ehk leida mingit laadi vastuse. Nii et olen sellest projektist enda ellu väga palju vajalikku saanud," selgitas Unt ning lisas, et rõõmustav on olnud ka kohtuda trupiga, kellega varem pole lava jagatud.
Hanna rolli jagab Unt lavastuses nelja näitlejaga. "See on juba dramaturgiliselt sisse kirjutatud ja igal n-ö osal Hannast on ka oma nimetus. Seda loogikat tuli järgida ja seda me ka järgisime. Ka lavastaja poolt tulid ettepanekud, kuidas seda lahendada, millised on need kunstilised lahendused, aga lõpuks leidsime igaüks näitlejatena selle oma päris isikliku sisendi Hanna karakteri loomiseks. Lõpuks me ikkagi seguneme, täiendame, saame kokku, see käib sujuvalt ja loomulikult," tõdes Unt.
Elu on Undi pannud olukordadesse, kus tal on tulnud aru saada, et inimese poolt üles ehitatud ja lootuse võib suurem jõud iga hetk maha kiskuda. "Ma olen pidanud hakkama mõtlema asjadest mitte tulevikus, vaid olevikus. Kuidas midagi õppida minevikust. Olen pidanud väga jõuliselt iseseisvuma oma eluliselt, sest ma olen natuurilt küllaltki mõjutatav ja see, et ma loodan, on väga inimlik, aga see on ikkagi elukeskme endast väljapoole tõstmine," nentis Unt.
"Et mingid välised asjaolud saavad teha mind õnnelikumaks või mu elu paremaks teha, või võimaldavad mulle midagi, mingeid hüvesid või midagi, mis mulle meeldib ja mulle rahuldust pakub. Ma olen seda oma elus palju kogenud, aga olen väga palju kogenud ka risti vastupidist. See ei ole muster. Kui ma lavastasin juba aastaid tagasi "Kosmilisi saialilli" Viljandis, siis pidin lavastajana lavastuse põhiteema sõnastama ja sõnastasin selle niimoodi, et "lootus sureb esimesena". Sest siis peab hakkama inimene ise oma peaga mõtlema," rääkis ta.
"Kui meil on kogu aeg see lootuse trump tagataskus, mis on ühest küljest väga inimlik, siis sellele lootusele lootma jäädes ei ela me tegelikult oma elu niimoodi, nagu tahame. Väga paljud asjad ei juhtu tänu sellele, et me liigselt loodame. Kui inimene mõtleb enda peaga ja iseseisvub, siis ta õpib ka vastutama, järeldusi tegema, millestki aru saama. Ja ta saab elada paremat elu, kui võib-olla tema vanemad või keegi teine. Saame ise endale paremat elu luua," tõdes Unt.
Unt kehastab oma rollides sageli naisi, keda mõjutavad hirm ja lootusetus. "Näitleja elu ongi selline, et talle pakutakse suuresti neid rolle – need tulevad minu juurde. On vaid üksikud rollid, mida olen ise küsinud või võtnud teha ja saanud siis nii-öelda ise määrata selle karakteri, keda loon. Mis põhjusel on pigem just sellised rollid tulnud? Ma ei oska öelda. Küllap on siis minu natuuris piisavalt traagilist dramatismi, mis võimaldab selliseid tegelaskujusid mängida," leidis Unt.
Samas meenus Undile Nisa roll samanimelisest monolavastusest, mille Unt 2011. aastal VAT teatri lavale tõi. "Nisa ei kuulu sinna kategooriasse ja Nisa õpetas mind väga palju. Õpetas mind vaatama oma elu kui lugu. Mina olengi lugu. Ma ei aseta enda elukäiku, enda lugu narratiivselt või tegelaskuju pidi endast väljapoole, vaid ma kogengi seda, ennast kui enda lugu. See on üks teine teadlikkus, kui see, et ma elan lihtsalt oma elu. Olen ühtlasi ka kogeja iseenda elu loos," selgitas näitleja.
Unt arvas, et teda on kujundanud nii olud ja inimesed kui ka iseenda sügav sisu ning intuitsioon. "Kindlasti on minu eluteed ja ka näitlejateed kujundanud inimesed minu ümber ja asjaolud. Kui ma mõtlen, kuidas ma teatris kujunesin ja kuidas ma näitlejana olen arenenud, siis see kõik oli seotud sellega, kuhu ma sattusin, kellega töötasin, milline oli ajahetk – see on absoluutselt lahutamatu sellest, kuidas ma olen jõudnud tänasesse päeva," rääkis Unt.
"Ja kuna ma olen olnud väga sõltuv – nii oma natuurilt kui ka eriala tõttu – välistest asjaoludest: kas mulle pakutakse tööd, kes pakub, millist tööd, kus, kui palju ja kui kvaliteetset tööd, siis see on toonud mu ellu piisavalt keerulisi olukordi, millest olen pidanud ennast läbi närima, läbi purema. Tihti millegi hinnaga, midagi ohverdades. Aga ma olen seda teekonda usaldanud, sest ma väga armastan oma eriala. Idee näitlejast on mind alati kõige rohkem inspireerinud kogu selle teatri idee või süsteemi juures."
"Olles ise näitleja, vaimustun ma sellest jätkuvalt ja see sunnib mind uurima, millised on näitleja omadused ja võimalused, ning milline üldse on näitleja loominguline potentsiaal," lisas Unt.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Kajalood", intervjueeris Kaja Kärner