"Ei ole veel jõudnud välja puhata, tänagi magasin 12 tundi jutti," ütles nädal tagasi Mount Everesti tipu vallutanud mägironija Triin Seli, kes on mägironimisega tegelenud kümme aastat. "Vaikselt hakkab mulle kohale jõudma, mis tehtud sai. See on väga mahukas ettevõtmine, kokku pea kaks kuud. Nüüd juba võib õnnelik olla."

Reis algab, kui jõutakse Kathmandusse, kus on esimesed kokkusaamised ja tutvumine grupiga. "Siis hakkame vaikselt Everesti baaslaagri poole matkama. Juba see matk võtab aega natuke üle nädala, see on peaaegu 60 kilomeetrit," tõdes Seli.

Esimene kõige suurem emotsioon oli Seli jaoks baaslaagrisse jõudmine, sest baaslaager ise on tohutult suur. "Pigem kitsas, umbes sada meetrit, aga pikkust oli peaaegu kaks kilomeetrit. See mastaapne laager on tehtud liustiku peale. Iga kevad ehitatakse üles, hooaja lõpus, mai lõpus lammutatakse täiesti laiali."

Baaslaagrisse jõudes sai nädal aega puhata. "Puhkamine tähendab siis seda, et sa matkad kohalikele ümbritsevatele tippudele. Kõige esimene osa Everestile jõudmiseks on Khumbu jääliustiku ületamine, mis on üks ohtlikumaid, aga ka põnevamaid kohti. Ronimist alustatakse öösel kell üks, sest päeval võib liustikul olla sula, rajad võivad sisse kukkuda. Vahepeal on redelid, kust sa pead üle minema, vahepeal pead redelist üles ronima, lõhedest üle hüppama, kogu see protsess on aukartustäratav," meenutas Seli.

Tippu jõudes oli väsimus tohutu. "Viimased sammud punnitasin tippu välja, olin nii väsinud, et ei jõudnud isegi prille eest võtta. Eesmärk oli saada mõned pildid ruttu tehtud, lihtsalt tahtsid kiiresti tagasi alla saada ohutusse kohta."

Mägironimist alustas Seli kümme aastat tagasi koos oma isaga Antarktika kõrgeimast mäetipust. "Mulle meeldib ennast proovile panna."

Seli sõnul tegi ta aga nüüd kõrgmäestikel ronimisega lõpparve. "Ma isegi annetasin suurema osa oma pagasist, kõrgmäestikujoped, kassid, kirkad ja kiivrid šerpale, kes on kohalik saatja mägironimise ekspeditsioonidel. Matkata saab edaspidi niisama madalamatel kõrgustel ka," selgitas Seli.