Everesti vallutanud Kaspar Eevald: muretsesin, et mu keha ei pea vastu
Teisipäeval, 21. mail kaheksanda eestlasena Everesti tippu jõudnud Kaspar Eevald tunnistas, et seisis vahetult enne tipu vallutamist silmitsi dilemmaga, kas ta ikka läheb lõpuni välja. "Hirm, et äkki mu keha ei pea vastu ja tekib mingi tõrge, oli päris suur," meenutas ta.
Kolm päeva pärast Everesti vallutamist valdasid Kaspar Eevaldit segased tunded. "Kõik ei ole emotsionaalselt kohale jõudnud, tuim on võib-olla kõige õigem sõna. Pilvine on olla. Mõni emotsioon paistab vahepeal kuskilt läbi ja tuleb meelde, mis ära tehtud sai, aga üldiselt pole see kõik veel päris kohale jõudnud. Olen mõtetega endiselt mäel," tunnistas mägironija "Ringvaatele" antud intervjuus.
Kuna teekond maailma kõrgeima mäe tippu on nii vaimselt kui ka füüsiliselt raske, oli tipurünnak Eevaldi sõnul äärmiselt keeruline. "Olin sinna jõudes päris väsinud ehk väga pikalt ma seal olla ei tahtnud. Mõte keerles kogu aeg ikkagi selle ümber, et oluline on ka tipust alla jõuda ja elusana tagasi tulla," rõhutas ta.
Eevaldi sõber Daniel Peterson jättis aga oma elu mäele. "Daniel oli üks mu põhilisi sõpru ja ronimiskaaslasi sellel ekspeditsioonil, väga südamlik ja tore inimene. Me läksime tipurünnakule 20. mai õhtul samal ajal, aga kuna minu ja minu šerpa tempo oli tema ja tema šerpa tempost kiirem, siis me lihtsalt eraldusime sellel tõusul. Mina olin tol ööl teine inimene, kes tippu jõudis, esimene oli üks norrakas," rääkis mees.
Tipust laskudes nägi Eevald sõpra viimast korda. "Lõunatipu juures me kohtusime, lõime veel nukid. Mina laskusin oma teed, tema läks edasi," meenutas ta ning tõdes, et Petersonile sai saatuslikuks halbade asjade kokkulangemine. "Üks lumekarniis varises ronijate massi all kokku ja teadmata põhjusel ei olnud nemad tugiköie külge kinni pandud. Selle tulemusel kukkusid nad kilomeetreid sügavikku."
Vahetult enne tipu vallutamist seisis eestlane silmitsi dilemmaga, kas ta ikka läheb lõpuni välja. "Alguses oli väga hästi, jõudu oli, tunne oli hea, aga esimese järsu nõlva lõpus tundsin, et kõhuga ei ole hästi. Mitte mingi kõhuhäda, vaid imelik tunne oli kõhus, mis jubedalt häiris ja ebakindlust tekitas. Ma ei saanud seda mõtet peast lahti. See hirm, et äkki mu keha ei pea vastu ja tekib mingi tõrge, oli enne järgmise verstapostini jõudmist päris suur. Seal nägin kaugelt tipuharja ja siis mul oli enam-vähem selge, et siit ma võtan selle väikese riski ja lähen lõpuni välja," kirjeldas ta toonaseid emotsioone.
Viimane tõus oli mehe sõnul üsna ärev. "Sellel kõrgusel ei taha vigu teha ja üle pingutada, sest sinna ei tule sulle keegi kopteriga järele ega kuklale ei võta ning alla ei vea," märkis ta.
Eevald selgitas, et vaate pärast ta mägedes ronimas ei käi. "Vaade on kõrvalnähtus, sest loodus võib sind udu, pilvede ja kõige muuga kostitada ning sa ei pruugi midagi näha. Ilusaid vaateid nägin laskudes," lausus ta ning selgitas, et ilusatest vaadetest olulisem on see, mida ta enda sees tunneb.
"Tippu jõudes koliseb viie aasta pingutus sellesse ühte hetke kokku ja emotsionaalne virr-varr, mida sa tunned, on see, mille pärast sa sinna tippu pingutad ja pürgid – see on tehtud ja keegi ei saa seda sinult ära võtta. See on see hinnalisus sellel pingutusel, millega ma hakkama sain," selgitas ta.
Nüüd, kui maailma kõrgeim mägi on vallutatud, kavatseb Eevald aja maha võtta. "Esmalt naudin Eesti suve, leian aega sõpradele. Küll aeg teeb oma töö ja õiged mõtted tekivad siis, kui end lõdvaks laseme ja natukene järele anname," usub ta.
Toimetaja: Karmen Rebane