Silmavähiga võitlev kolmeaastane Kameira on 70 korda keemiaravi saanud
Peagi neljaseks saav Kameira on tohutu lillede, putukate ja isegi pisikeste kivide üle rõõmustaja. Samas kannab ta endaga kaasas üht pikka ja keerulist lugu, mis esmapilgul kusagilt välja ei paista – tal on mõlema silmanärvi pahaloomuline kasvaja.
Kameira ema Maive Premet rääkis saates "Pardiralli 2025", et tüdruku vähk ei ole kunagi välja paistnud. "See tuli välja puhtalt seeläbi, et tema beebieas tekkisid naha peale pruunid laigud, mistõttu me pöördusime arsti juurde ja meid saadeti erinevatele uuringutele. Selle tulemusena tuli välja, et Kameiral on haigus nimega neurofibromatoos," rääkis ta.
2022. aasta suvel tehti tüdrukule, esimesed kompuuteruuringud ja vereanalüüsid. "Öeldi, et tasub lihtsalt mingeid asju jälgida, mis sellele haigusele iseloomulikud võivad olla. Meil oli kokku lepitud, et me saame iga kvartal ühe kompuuteruuringu, et vaadata, kuidas see haigus talle mõju on avaldanud. Teise kompuuteruuringuga juhtuski nii, et 30. novembril käisime arsti juures ja 5. detsembri hommikul sain kõne, mille peale ma olin täiesti endast väljas ja šokeeritud, sest see oli asi, mida ma ei osanud oodata," meenutas ema.
Seda, et Kameiral on ajus väike kasvaja, nähti juba suvel, kuid talvel selgus, et see suuremaks kasvanud. "Järelikult on agressiivne vorm, see on pahaloomuline," selgitas Premet. "Meilt ei ole ühtegi tükikest võetud, sest see kasvaja asub sellises kohas, et seda ei saa opereerida. Siis tuli muidugi arstilt kiirelt kõne, et nüüd on asi jamasti ja selleks, et ta pimedaks ei jääks, tuleb kiirelt raviga alustada ja kas te saate juba homme konsultatsioonile tulla."
Nii saigi tüdruk 70 korda keemiaravi. "Mina valisin tookord päevaravi ehk hommikul kella kaheksaks olime osakonna ukse taga. Umbes selline kolmetunnine protseduur, pärast mida ta oli alati nagu Duracell. Teel koju ta küll magas autos, aga kodus tormas ringi, hüppas voodil. Me küsisime arstide käest, mida te meile sisse süstite," muigas ema. "See ei olnud see, et keegi on näost valge ja hall, on voodis pikali ja oksendab, vaid oli hoopis hüperaktiivne ja rõõmus."
Naise sõnul on rasked hetked õpetanud kompromisse tegema. "Minu suur hirm neurofibromatoosi ees oli algselt, et issand kui kole, pruunid laigud jala peal, siis ma lugesin, et võivad mingid müksud tulla ja mõtlesin, et need on koledad. Kui me hakkasime ravi saama, siis mõtlesin, et juuksed tulevad peast ära. Pärast mõtlesin, et mingu juuksed või mida iganes, peaasi, et ta oleks elus ja kõik oleks hästi, et ta ei pea kannatama ja valudes olema. Sa teed kogu aeg endaga kompromisse, lepid olukorraga ja harjud edasi elama."
Niimoodi vaikselt harjudes ja harjutades on Kameira pere õppinud hindama päris igapäevaseid ja argiseid asju. "See, mis hoiab, ongi see, et lapsel on võimalus käia lasteaias, minul on võimalus käia tööl – et me ei pea seda haigust iga päev oma ellu nii-öelda manama. Mitte et ma sellele ei mõtleks, mõtlen küll, aga mitte iga päev, sest ma ei näe seda igapäevaselt. Ma mõtlen sellele siis, kui hakkab lähenema kompuutri või mingi analüüsi aeg. Ma mõtlen sellele rohkem siis, ja närin piltilikult öeldes küüsi, kui ootan MRT vastuseid," rääkis ta.
Keerulisel teekonnal on palju abi tugivõrgustikust, kellega saab rääkida. "Tegelikult ka see, et kui ongi raskem hetk olnud ja keegi kutsub välja või viib mõtted mujale, räägib maast ja ilmast, siis see on suur abikäsi. Ja mitte ainult meie puhul, vaid ma arvan, et ka kõigi teiste vanemate puhul."
Kuigi Kameira silkab hoogsalt mööda parki ringi, on tema ema rõõmustamisega ettevaatlik. "Mul on sisemine hirm, et kui sa ütled, et päriselt on kõik hästi, siis see võib nipsust pöörduda," nentis ta. "Ma usun, et see saadab enamus vanemaid, kes isegi siis, kui ongi tore ja kõik on korras, ei julge seda välja öelda ja välja näidata, sest see võib nii kiirelt muutuda."
Tegelikult ei tea me keegi, mis tulevikus saab, aga tänu partidele tundub seegi mõte märksa helgem. "See teadmine lihtsalt, et sul on olemas keegi, kelle poole pöörduda ja kes on valmis sind ära kuulama ja aitama, on minu meelest määramatu tähtsusega," lausus Premet. "See teadmine või võimalus on läbi Pardiralli olemas, et kõik, kellel peaks olema väikegi võimalus olukorda parandada, neid päevi juurde saada, leida lahendusi, siis läbi liidu on see selline ülim õnnistus."
***
Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu saab toetada nii saate ajal kui aastaringselt annetustelefonidele helistades:
9002150 (annetuse suurus 5 eurot)
9002110 (annetuse suurus 10 eurot)
9002125 (annetuse suurus 25 eurot)
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Pardiralli 2025"